Vaade

Veidi sellest millele olen viimasel ajal mõelnud.

Olen viimastel aastatel hoidnud pidevalt pilgu kuskil kauguses. Pidevalt keskendunud tulevikule, jättes kõrvale oleviku. Nüüd ongi tulemus, kuid mitte päris selline, nagu oleks soovinud. Jah, mõeldes ette näiteks 5 aastat, siis on seal näha valgust. Aga pigem oleks probleem olevikus. Igapäevastest toimetustest on kuhugi hakanud kaduma sära ja ilu. Jah... muidugi on ilusaid hetki ja päevi, kus ka mina saan päikese kombel särada. Ometi on mul tunne, et midagi oleks justkui puudu.

Olen alati öelnud, et minu jaoks on tähtsad minu põhimõtted. Jah, need on seni väljendunud ka reaalsuses, kuid mis sellest kasu on? Võtab lihtsalt tuju ära, kui annad välja nii palju, kuid inimesed, kes neid pingutusi ja põhimõtteid tarbivad ei paista seda ise tajuvat. Nad ei mõista kui paljust olen ma tihti loobunud, mida kõike ohverdanud. Isegi kui nad seda mõistavad, jääbki see ainult mõistmiseks. Lõpuks on ikka nii nagu tavaliselt, et jooksen end kasvõi nahast välja või ei löö käega olukordades kus teised seda teeks. Vastu ei tule aga mitte midagi.

Nii olengi mõelnud et midagi peaks muutma. Lõpetama selle idioodi mängimise ja elama ka kasvõi mõne päeva ainult iseendale. Üldse on tunne, et selle sära tagasitoomiseks oleks vaja mingit suuremat muutust.

Pilt tehtud Haapsalu lossitornist mõned minutid enne südaööd.