Vaatasin mõnda aega tagasi ära filmi Detsembrikuumus. Seda käisin tegelikult vaatamas kinos koos Ruunigängiga. Nüüd siis sai pilk peale visatud ka filmile Mina olin siin. Ma arvan, et mingit põhjalikku ülevaadet pole mõtet kirjutada, neid on niigi. Igastahes soovitan mõlemad ära vaadata.
Nüüd järgnev on vaid minu väga subjektiivne arvamus ja palun ärge solvuge kui see kellegi tundeid riivab. Detsembrikuumus jäi mulle meelde pigem kui paari väga tugeva näitleja ja korralikult välja mängitud rolliga. Muidugi ei maksa unustada seda meeletut patriotismipuhangut, mille kirjeldamiseks see piltki. Samas jäi tegevustik veidi nõrgaks. Samal ajal filmis Mina olin siin jättis väga kõva mulje just sisu mis pani mõtlema. Tegelikult olid ju ka näitlejatööd väga tugevad, kuid see ei varjutanud filmi ennast. Tõsiselt hästi sa ka hakkama Hannat mänginud tüdruk, arvestades ka seda, et võtete ajal oli ta vaid 14. Küsimusi tekkis vaid üks päris pikk seksitseen. just selles mõttes, et kas tõesti siis on vaja igat filmi rikastada paari vägagi avameelse minutiga, mis seekord ei jätnud paljastamata kohe mitte midagi. OK, ilmselt peamine põhjus miks see mind samuti häiris oli see, et tean Hele Kõret ka päris elust. Ikkagi sama kandi inimene. Ei sa ka mainimata jätta, et filmis viis eestlaste kihutamis ja tagaajamis tseenid uuele tasemele.
Teistkordsel vaatamisel jäin ma mõtlema, et miks kasutati nii raskelt ära tuntavaid kohti ega minitud kohanimesid, kuid vast oligi nii isegi parem. Pole iniesi, kes tunneks end riivatuna.
Mõnusaid filmielamusi ka teile.
Seekord muusikat ei soovita, sest mõlemal filmil on ka omal korralik muusikaline taust, eriti just Mina olin siin taustal.
Postitused
3 kommentaari:
njaa.. aga ikkagi pole grammatikaosakond korralikku tööd teinud:D
M.R.
Peaks vist sind sinna tööle palkama :)
jajah.. sest ma vaatan tõesti et su kõrvadevaheline grammatikaosakond töötab halvasti v üldse mitte:D
(s)
Postita kommentaar