Funestus Bremenis vol11 (Viimane)

Üle silla innes sisenesin linna vanimasse ossa ja see oli ka Bremeni tõeline süda. Seal said kokku trammiliinid, suubus linna üks peamisi tänavaid ja liikusid turistid.

... Samal ajal oli politsei tagasi väravate juurde viiva tee lindiga tõkestanud ja politseinik seletas mulle, et see on minu enda turvalisuse huvides. Seega pidin vajalike väravate poole liikuma õuest. Taaskord turvakontroll ja taaskord fail turvavärava läbimisel! (järgnev kirjutatud Frankfurt – Riia lennukis) Seekord ei teagi mis alarmi põhjustas. Väga põhjalikul läbiotsimisel leiti, et mul on kampsunil metallist tõmblukk, metallist püksilukk, saapa nööride augud sisaldavad metalli(silmagagi näha). Lisaks reageeris andur minu parema püksitasku peale, kuigi olin just kinnitanud, et mu taskud on tühjad. Avastasin siis sealt ühe Orbit lehekeste tühja paberi, mis tõesti sisaldab ka grammikese metalli. Saapad lasti veel eraldi läbi masina. Seekord ei tahtnud nad vähemalt läpakast lõhkeaineid otsida. Lennukisse lasti meid üllatavalt vara. Lennuk ise oli üleni valge, järelikult just renditud või ostetud. Praegu valdab mind tõeline õnnetunne, sest ei pea Riias enam turvakontrolli läbima. Praegune lend on kuidagi tühi. Samas Hamburg – Frankfurt lend oli veel tühjem. Seal olid vaevalt pooled kohad täidetud. Ok, nüüd selgus ka tühjuse põhjus. Üks bussitäis inimesi oli veel kohale jõudmata.

(Hiljem kodus) Peaks mainima, et Eestis on ikka tõsiselt lumine! Minu suureks õnneks elasid õllepudelid reisi tervena üle ja ka kõik muu oli terve. Veidi jahmatav oli see Fokker, millega meid Tartu toodi. Tegemist oli Island Air värvides lennukiga, mis oma seest andis samuti tunda, et nii Island kui ka Läti vaevlevad suures majanduskriisis. Nimelt oli üks las olevatest liistudest veidi lahti ja jättis mulje, et hakkab varsti alla kukkuma. Lisaks nii mõnigi turvavöö ja suitsetamiskeelu lampidest ei põlenud. Vähemalt suutis lennuks õhus püsida ning vaatamata äärmiselt rasketele ilmaoludele ka normaalselt maanduda. Sain probleemideta kätte oma pagasi ja suundusin lennujaama eribussiga ilusti koju. Õnneks olid ka õllepudelid kotis terveks jäänud.

Selline oli siis minu seiklus Bremenis.

Seal kraavi lahtise veega osal oli tavaliselt väga palju parte... Siis kui tahtsin neist hommikul pilti teha, ei olnud enam kedagi. Pardid olid ära lennanud. Varsti tuli ka minul läbi õhu kaugemale liikuda.

Funestus Bremenis vol10

Minu kahe voodiga hotellituba. Ei midagi üleliigset, samas pole ka midagi puudu. Mis kõige tähtsam - seina seest saab ka voolu! Kasutasin pildi paremas servas olevat voodit, sest sealt nägi ka telekat.

Laupäev

Day 7

Lennukis Frankfurdi poole sõites. Hommik algas ootamatult hästi. Isegi ärkamine käis oodatust kiiremini. Seega tekkis hotellis pool tundi vaba aega. Nagu pärast selgus, siis oleks võinud toas ka terve tunni passida ja rahulikult hokit vaadata. Mängisid Saksamaa ja soome ja minu lahkumise hetkel juhtisid põhjanaabrid 2:0. Raudteejaamas läks õige rongi väljumisplatvormi leidmine oodatust kiiremini. Sama võiks öelda ka Hamburgi sisese S-bahni kohta. Unustaja nagu ma olen, suutsin lennujaamas rahakoti taskusse jätta ja „põrusin“ seepärast turvakontrollis. Peaks mainima, et see polnud mul sugugi esimene (ja ilmselt ka mitte viimane) kord. Lisaks põhjalikule läbiotsimisele pidas mingi turva mu läpakat väga kahtlaseks. Seetõttu pidin sellega erikontrolli läbima, kus kontrolliti, ega mu arvutis lõhkeainet pole.

Frankfurdi lennujaamas. Naljakas, tundub, et too Air Berliini check in-is olnud mees oli ikka tõeline idioot. Esiteks tahtis ta mu pagasi saata Riiga, mitte Tartu. Pärast seda, kui olin oma reisipabereid näidanud, avastas ka tema, et mu lõpppunkt ei ole jah Riiva, vaid hoopis Tartu. Samas järgnevate lendude pardakaarte ma ikkagi ei saanud. Vaid Frankfurdi lennu oma. Küsisin siis seepeale, kas pean Frankfurdis siis uuesti check in-i läbima, kuid ta ei osanud midagi öelda. Ausa vastusena kõlas I don’t know…

Lennukis võtsin oma rahustamiseks karastusjoogi asemel veini. Kahjuks ei olnud see nii võimas maitseelamus, mille sain Lufthansa lennukis mõned aastad tagasi. Peaaegu 200ml veini tegid aga oma töö ja sain vähemalt veidi lõõgastuda ja puhata. Samas jättis see ka ilmselt teatava jälje Frankfurti saabumisel. Siin läks ikka päris tublisti aega, enne kui välja mõtlesin, et kuhu suunduma peab. Pärast närvilist ringiekslemist leidsin check in-i koha. Seal vaadati mulle imeliku näoga otsa, et olen ju korra check in-i läbinud. Seletasin, et mul pole ju pardakaarte ja Hamburgis öeldi minu edasi tegutsemise kohta I don’t know. Sain siis vähemalt omale mõlemaks lennuks pardakaardid. Samal ajal oli politsei tagasi väravate juurde viiva tee lindiga tõkestanud ja politseinik seletas mulle, et see on minu enda turvalisuse huvides.

Viimase päeva lõpp juba homme :)

Funestus Bremenis vol9

Selline võpsik oli siis minu hotelli taga. Imelikul kombel oli see asi aia ja selle otsas oleva okastraadiga piiratud. Samas väravad olid küll kogu aeg lahti :)

Reede

Day 6

Ongi viimane õhtu… Homme samal ajal olen kuskil lätakate lennujaamas(loodetavasti). Käisin täna veel viimast korda pennimarketis, kioskis ja leidsin veel ühe toidupoe, kust läbi põikasin. Kott on ka juba pakitud. Tagasi minnes minu jope küll sinna ära ei mahu. Asja ajab suureks juba suur kaust, mille Thermost saime. Loodan, et see elab lennureisi edukalt üle. Samas kahtlen kas minu kaasa ostetud vahvlitest midagi järgi jääb. Ettevaatuse mõttes keerasin ka õllepudelid riiete sisse. See viimane vedelik on siin ikka tõesti odav. Tegelikult on ka enamik muid asju sama hinnaga mis Eestis või veidike isegi odavam.

Sain just kõne kodumaalt. Sealne ilm on sihuke, et ma ei ole sugugi kindel, kas homne Tartu lend graafikujärgselt liigub. Samas kui meil on selline torm, siis vaevalt, et ka Riias ilm ilus on. Seega oma reisikindlustuse(sh reisitõrke kindlustus) paberid tuleb lennukisse kaasa võtta. Neid pabereid võib vaja minna.

Funestus Bremenis vol8

Foto Bremeni peaväljakult

Hommikul hotellist välja minnes suutsin kuuldavale tuua paraja koguse vandesõnu. Igaks juhuks küll eesti keelseid. Nimelt sadas vihma. Praeguseks (17.12) on küll sadu lõppenud, kuid endiselt on väga udune ja niiske. Täna suutsin ka esimese katsega oma hotelli ukse lahti teha. Tegu on lihtsalt väga imeliku lukuga. Iseenesest tavaline lukk, kuid seda viimast nõksu, et uks avaneks ta teha ei taha.

Täna oli meil siis uus õpetaja. Kahjuks on tegemist terve elu selles maailmas veetnud kuivikuga. Lisaks on teema asjadest, mida minul ei ole. Mõnes mõttes on see hea, sain lihtsalt kuulata, kuid samas on ka raskem aru saada. Teine probleem, mis välja tuli on see, et mõlemad meie juhendajad on ka manuali autorid. Kõigile teadmiseks, et Ärpsi kommentaar manualis kirjutatud proovidele standardväärtuse andmise kohta oli, et see on kirjeldatud kõige(!) keerulisemal võimalikul viisil. Täna mainis ka meie juhendaja Oliver, et keegi ta klientidest teeb proovide skaalasse ajamist veidi teisiti ja väidetavalt lihtsamalt. Samas andis ta ka oma suhtumisega mõista, et see teda eriti ei huvita, sest tema arvates on meetodist nii kõige parem aru saada. Just seepärast ma ei salligi inimesi, kes ei suuda tavalise inimese tasemele laskuda, vaid on oma kitsas teadusmaailmas.

Tegime täna grupipildi kah. Teistel vajus suu lahti kui ma oma kaamera kotist välja võtsin. Eks see olegi selline tore kaamera, mille välimus jätab võimsama mulje kui asi väärt…

Tasub ka mainida seda, et täna oli päris huvitav magustoit – kakaopuding, mille peal oli mingi kahtlane kuid hea maitsega hapukas vaht. Lisaks, kui olin end läbi vahu kühveldanud, tuli välja, et puding oli täis virsikutükke. See oli ikka tunduvalt etem kui eilne neoonroheline ja täiesti maitsetu tarretis. Niipalju siis tänasest päevast.

Funestus Bremenis vol7

Pilt vanalinna alguses olnud sillalt... Õhtu oli ilus ja mitte nii külm. Oli ka hämmastavalt selge. Ilmselt oli eelmiste päevade vihm õhu puhtaks löönud.

Neljapäev

Day 5

Hommik. Niipalju siis minu targast plaanist hommikul pildistada. Kell on kohaliku aja järgi 7.45 ja 15 minutit tagasi oli veel täitsa pime. Praeguseks on väljas küll palju paremaks läinud. Eile sain ka selgeks kuidas Thermo ust avada. Seesama nupp, mida ma üleeile edutult vajutasin on siiski õige. Lihtsalt adminil oli liiga palju tegemist, et mind sisse lasta. Ma ei tea, kas olen seda varem maininud, kuid saan vähemalt Thermos pauside ajal internetis käia. Olen seal vaadanud vaid postkasti, kuid sealgi on mida lugeda. Nimelt käib seal ühes listis tõeline sõda. Kuna asjasse on segatud ka taaskord sama punt, kelle pärast omal ajal mindki kohtusse ähvardati anda, siis võib asi ikka päris huvitavaks minna. Hommikusöögiks on taaskord mingid pehmed vahvlid, mida kohalik pennipood müüb. Peaks mainima, et need on palju paremad kui Belgia suurte traditsioonidega analoogid. Peaks mainima, et kalorsus on neil meeletu. Seega nende liigne tarbimine viib paratamatult rasvumiseni. Hea, et ma siin vaid nädala olen. Õhtuti on siin ka jube lennuliiklus. Taevas ainult kõmiseb. Samas olen nüüd veendunud, et Google kaardid panid Bremeni kohta väheke pada. Selle järgi oleks pidanud mu hotell lennujaama kõrval olema. Tegelikult on pigem nii, et Thermo on lennujaama kõrval ja minu hotell sellest õnneks eemal. Tänu selleni kostub minuni vaid teatud suunas startivate lennukite müra. Neid lennukeid on samamoodi kuulda ka kesklinnas. Kell on juba 8.00(Eesti aja järgi 9.00) ja nüüd on ka lõpuks valgeks läinud.

Olen juba ühes asjas ka selgusele jõudnud. Ma ei taha Eestisse lähiaastatel eurot. Põhjus ikka sama, mille üle ma ka varem kurtnud olen. Nimelt tuleb liiga palju münte kasutada. Mu rahakott on neist juba liiga paks. Sain eile küll kioskis ja ka pennis müntidega makstud, kuid neid on ikka liiga palju. Poest sain ka peotäie viiesendiseid. Peaks vist hakkama ikka nii tegema, nagu ma Eestis euroga teha olen ähvardanud – mündid kilekotiga taskusse. Aitab hetkel kirjutamisest ja hakkan nüüd Thermo poole minema.

Funestus Bremenis vol6

Pildil on Bremeni suurim kirik. Pilt on tehtud esimesel korral, kui kesklinnas käisin. Statiiviks kasutasin platsi servas olnud prügikasti, seepärast on pilt ka veidi viltu.

Kolmapäev

Day 4

Alustaks eilsest õhtust… Nimelt plaanisin esialgu vaadata hokit, kuid sattusin millegi huvitavama peale. Nimelt Super RTL näitas õhtul pikalt aegumatut Mr. Beani. Eile hambaid pestes lahendasin ka ühe suure mõistatuse. Vannitoas on üks saksakeelne silt. Nüüd nägin, et teisel pool on sama asi inglise keeles. Nimelt kui ma soovin, et mu rätikut vahetataks, siis tuleb rätik maha visata.

Avastasin täna Thermos, et siiski on asju, mida ma oskan sellisel tasemel, et võin ka teistele asju näidata. Näiteks tulemuste excelisse konvertimine ja siis seal edasi töötamine. Samas, eks ma olen nende tabelitega ikka parajalt möllanud kah.

Inimeste näost on näha, et energiatase väheneb meeletu kiirusega. Täna lõpetasime küll tund varem, kuid ikkagi oli kõigil raske keskenduda ja jälgida. Täna lisandus päeva ka kolmas kohvipaus :D

Päeva nael oli vaieldamatult ringkäik tehases. Nägime ruume, kus erinevat toodangut kokku pannakse ja ka neid ruume, kus neid hiljem põhjalikult testitakse. Sellesse viimasesse väitesse tasub küll kriitiliselt suhtuda, sest näiteks minu Delta ion source oli seest väheke saastunud. Kahju ka sellest, et masina õlivahetust praktikas ei näidatud.

Päeva lõppedes põrutasin kohe linna. Tahtsin veel päevavalguses mõned pildid teha. Tuleb küll tunnistada, et ega siin väga palju pildistad polegi. Tegu on ju ikkagi väikelinnaga. Astusin läbi ka kohalikust suveniiripoest. Müüjaks oli seal väga mõnus tädike. Inglise keelt ta küll ei rääkinud, kuid ometi saime pikad jutud aetud. Nagu kõik kohalikud, kurtis tema külma ilma üle. Samas selle peale, kui ütlesin, et olen Estlandist, siis sai ta aru, et ei ole külm. Ta pani veel tasuta kaasa 2 pisikest šokolaadi. Sõin linnas kohaliku frankfurterit, tegin mõned pildid ja siis hakkaski juba väga kiiresti pimenema. Tagasi hotelli suundudes otsustasin läbi minna ka kohalikust Kioskist. Minu suureks üllatuseks oskas müüja ülihästi inglise keelt(esimene müüja, kes seda keelt suudab rääkida). Hankisin seal siis mõned pudelid kohalikku õlut ja siis ka mingi eurise pisikese likööri. Pidi kohalike seas väga popp olema. Eks proovin täna ära ja kui on hea, siis ostan koju kinkideks seda kaasa. Müüja näitas isegi seda, kuidas seda traditsiooniliselt juuakse. Pakkus ka lahkelt seda, et võib mulle ühe õllepudeli lahti teha. Täna on paras Eurospordist sprinti vaadata ja õlut mekkida. Meie inglased viskasid täna suusatamise üle nalja. Küsisid minu ja soome tüdruku käest, et kas vaatame seda närvide rahustamiseks. Nimel on nende arust väga igav asi, eriti veel eraldistart.

Kahju, et Anti kvalifikatsioonist edasi ei saanud. Keegi meie omadest põrus seal veel ja ilmselt kaasaalase ettejäämise tõttu ei saanud ka anti lõpus piisavat kiirust näidata. Aiiii, nüüd näitas ka kahe eestlase põrumise tegelikku põhust. Nimelt neil õnnestus kurvis kukkuda. Sellest probleemist on ka päris palju räägitud. Pehme rada ja rasked kurvid kiiretel laskumistel.

Homme plaanin varem tõusta, et siis hotellist, Thermo majast ja sinna vahele jäävast teest pilte teha.

Funestus Bremenis vol5

Pildil siis vesi hotellis. Paremal on gaasiga "still" vesi. Pudelite juures oli ka tavaline klaas, kuid see on pildi tegemise hetkel kasutuses. Samas peaks mainima, et suure veegurmaanina hindasin antud vett viimse tilgani. Kindlasti oli oluline klaaspudel, mis säilitab vett palju paremini.

Teisipäev, Day3

Täna jõudsin vähemalt hommikust süüa(ja ka oli mida süüa). Hommikul oli küll väikeseid probleeme uksest sisse saamisega. See peaks avanema kiibiga ja ilmselt ka mingil muul viisil, et külastajaid sisse lasta. See teine viis on seni aga mulle teadmata. Vähemalt päev ise oli kasulik. Sain päris mitme asja võrra targemaks. Mõtlen just selliseid asju, mida igapäevaselt laboris rakendada. Asju, mida peaks kord aastas tegema, on kogunenud juba päris palju. Panime ööseks ka 12 vee proovi jooksma. Üheks veeks oli muide vesi nimega Keila, Estonia. Nimelt kasutavad nad Keila kraanivett oma ühe laboristandardiga. Ma ei tee siin nalja, nii see on. Ega Põhja-Eestis elavad inimesed vist eriti seda asja ei tea, kuid nad tarbivad tegelikult maailmas unikaalset vett. Nimelt on selle vee vanud umbes 10 000 aastat. Seega on tegu nö lumeveega ja sealne isotoopkoostis on tavaveest tugevalt erinev. Paljud ei tea ka ilmselt seda, et tegemist on taastumatu veevaruga! Proove ette valmistades kutsus Soome tüdruk mind appi, et ma vaataks üle konteinerite korgid. Asi on nimelt selles, et nende õige tugevusega kinni keeramine vajab veidi vilumust. Keset päeva tulin mõttele, et peaks vist igaks juhuks telefoni hääletuks panema. Eriliselt jahmatav oli see, et umbes 5 minu pärast ärkas mu telefon ellu ja mulle üritati helistada. Kuna ma kõnele ei vastanud, siis sain helistajalt sõnumi, kus too palus 500 võlgu.

Homme pidi meil veidi lühem päev olema. Seega loodan, et jõuan valges veel linna. Samas valgus on sellegi poolest halb. Otse üles vaadates on taevas selga, kuid muidu punaka vinega. Üldse olen hakanud siin värskest õhust puudust tundma.

Järjest rohkem hakkab närvidele ka see korrahoidmine siin hotellis. Isegi WC paberi rulli ots volditakse üht moodi kokku. Samas padi oli täna lohakamalt kokku pandud. Eile ärajoodud veele oli täna ka asendus toodud. Nimelt on siin kogu aeg 2 pudelit veega. Alguses olid still versioonid. Kui mujal maailmas on still gaasita, siis siin ka sellele nõrk mull sees. Uus pudel on nüüd medium, seega peaks ära proovima. Jookidest oli ka päris huvitav apelsini koola segu.

Homme siis viimane päev praeguse juhendajaga. Tänaseks aga kõik.

Funestus Bremenis vol4

Pildil Bemeni peaväljaku raehoone(ilmselt, päris kindel ei ole). Tehtud esimesel linnatuuril(sellest ka alljärgnev jutt).

Pärast päeva lõppu käisin korra hotellist läbi ja läksin linna peale. Oma suureks rõõmuks avastasin, et hotell asub juhuslikult linna peatänava ääres. Seega ajaloolisse vanalinna minekuks tuli liikuda otse ja ainult otse. Hetkel pole ma veel raatsinud trammipiletile mõelda. Jala on vaja vaid 15 kuni 20 minutit kõndida. Samas peaks sellele mõtlema, sest sellega ajaga läheb pimedaks. Thermost väljudes oli suur päikeseketas silmapiirile vajumas ja kui tund hiljem kesklinna jõudsin, oli juba päris pime. Sõin seal McDonaldsis korraliku annuse rämpstoitu. Lohutasin end sellega, et lõuna Thermos oli väga tervislik. Tagasitulle põikasin läbi ka Penni Marketist, mis kujutas endas kohaliku säästupoodi. Hinnad olid head, kuid nagu ka eesti analoogides, segas liikumist kaubariiulite vahel olevad kaubakärud, kus teooria kohaselt kaupa riiulile pannakse. Praktikas nad lihtsalt seisavad seal. Võtsin sealt päris palu asju ja oma suureks imestuseks avastasin, et arve oli alla viie(!) euro. Üritasin kogemata Koidulaga maksta :D, ei tulnud välja. Seal poes oli ka häirivaks asjaoluks see, et polnud asjade kotti laadimiseks ruumi. Seal hakatakse asju kotti toppima kohe kassa juures. Hotelli jõudsin sobivalt Kiku sõiduks. Ilusa lõpu tegi, kuigi kahju, et see lõpp kulda ei toonud. Parajalt naljakas oli ka kuulata kuidas saksa kommentaatorid ta nime väänasid.

Peaks veel ära mainima, et siinsed paar külmakraadi on ikka tõesti külmad. Kõndisin kesklinnas pildistamiseks umbes 20 minutit ilma kinnasteta ja selle ajaga jõudsid käed ikka täiesti tuimaks külmuda.

Hotellitöötajad on ka jubedalt pedantsed. Arusaadav, et vannitoa käterätid korda seati. Aga kes kurat käskis neil puldi öökapilt teleka peale tagasi tõsta! Otsisin seda ikka mõnda aega taga. Kui juba nurinaks läks, siis padi on siin suur, kuid niipea, kui pea sellele panna, siis kaotab see igasuguse mõtte. Vähemalt tuba on täna soojem. Eile oli siin parajalt jahe, sest tuli välja, et küte oli maha keeratud.

PS!

Vaatan et sõnade arvult sobivad esimeste päevade sissekanded ilusti Gümnaasiumi lõpukirjandiks.

Funestus Bremenis vol3

Pildil väike eramajade vahel asuv tänav, kust ma oma teed veidi lühendasin. Ees on ka näha Siegner Weg'i silt. Sealt väikesest jalgtänavast pöörasin alla tehase poole. Seal kohtasin ka tütarlast, kes mind kaardil ikka väga mööda positsioneeris.

Esmaspäev

Day2

Hommikusöök.. ok, mida polnud, sellest pole mõtet ka rääkida. Homikul Thermo maja juurde minnes pidin tõdema, et valges oli see hoopis erinev, kuigi õige tee leidmisega polnud probleeme. Seal anti meile allkirja vastu kaelasildid ja paluti all istet võtta. Seal oli enne mind juba kaks ootajat, kes mõlemad olid Inglismaalt. Nagu selgus, siis kuuest õppurist neli on UK-st Reading’u ülikoolist. Lisaks veel üks britt kuskilt sealt saarelt ja siis olen mina, Euroopa ääreala eksootika. Tegelikult on üks Readingu tüdruk rahvuselt soomlane. Meie juhendajagi uuris juba, et kas me saame ka omavahel emakeeles rääkida. Seepeale me rääkisime teiste lõbuks veidi seda juttu, et sõnad on tihti samad, kuid tähendas sootus erinev. Minu lemmik näitena hallitus on soome keeli valitsus(kas pole mitte tabav!). Üldiselt olen küll vait, sest no vabandust, kuid 4 britti ja üks britistunud soomlane, vaja mull siis oma vigast keelt seal saagida.

Sisulisest poolest rääkides ma kõige hullemas seisus ei olegi. Nimelt 1 britt on õppimas ja uurimas selle masina kohta. Tema osakond alles plaanib Delta ostmist. Teised tegelevad põhiliselt Element analyseriga. Seega homse päeva teemad – GasBench-i on peale minu kasutanud vaid üks vanem britt, kes oli mingist muust kohast. Readingu ülikooli omadega on ka see kild, et sealt on 2 nö operaatorit, kes inseneri poolest pm midagi ei jaga, 1nö insener, kellele jälle masina tarkvara veidi probleeme valmistas. Samas vaadates seda, kuidas me täna veidi tarkvara näppisime, siis ega see üks kasutajatest seal just eriti kodus ei olnud. Harjumatu on ka see, et need nö kohvi ja lõunapausid on ikka mõttetult pikad. Mina oleks neist kõigist veidi aega näpistanud ja pool tundi varem lõpetanud.

Esmaspäeva jätk juba homme...

Funestus Bremenis vol2

Pildil Thermo Fisheri uus tehas. Seal toimus ka väljaõpe.

Algus eelmises postituses

Hotellis tabas mind aga löök. Nimelt kui arvuti käima sain, siis selgus, et nett on siin tõsiselt kirve hinnaga. Veel suurema paugu sain, kui tuli välja, et all on paroolid otsas ja nad ei tea millal uusi saab. See tuletas mulle meelde, et olen sattunud jällegi Kesk-Euroopasse. Kõigile teadmiseks – see ei ole arenenud piirkond. Erinevalt Brüsselist saab vähemalt seina seest voolu. Tuba ise on küllalt väike, kuid hubane. Toas on 2 voodit mis on isegi hea. Teisele saab seega mugavalt riideid panna. Aknad on aga kahjuks tänava poole, mistõttu kuulasin terve öö linnamuusikat. Asi, millega peab kiiresti harjuma.

Tegin veel õhtul väikese jalutuskäigu, et otsida üles hoone, kuhu esmaspäeval suunduma pean. Hotellist sain kaasa kaardi, kus oli peal paar suuremat tänavat, kuid abiks seegi. Esimese laksuga suutsin ma tänavast mööda panna. Ei osanud aidata ka kohalik, osalt põhjusel, et ta ei rääkinud inglise keelt, osalt ka seetõttu, et ta mõistnud seda kaarti. Sain käte jalgadega selgeks tehtud, et näidaku kus me asime, kuid tuli välja, et ma suutsin end kaardil ise paremini positsioneerida. Liikusin tagasi kohta, mille ma kaardil täpselt paika olin suutnud panna ja kasutasin siis mälupilti hotellis seinal asunud suurest kaardist. Eramajade vahel märkasin üht tüdrukut, kes oskas küll inglise keelt, kuid oli näha, et ta ei suutnud samuti kaardist aru saada. Veel vähem teadis ta tänavast mida ma otsisin. Asja irooniaks oli see, et 5 minutit hiljem avastasin et ta tuli just minu otsitavast tänavast. Läksin lihtsalt jonnakalt oma mälupildi järgi edasi ja järsku näen silti Bosch!!! Google kaartidest oli meelde jäänud, et seal samas oli ka kohe Thermo. Samas tuli välja et vahepeal on sinna kõvasti maju juurde kerkinud. Leidsin lõpuks koha üles ja tulin siis rahuliku südamega hotelli.

Nii lõppes minu esimene päev Saksamaal.

Funestus Bremenis vol1

Tänasest alustas siis oma reisikirjadega Bremenist. Plaanisin küll postitada otse Saksamaalt, kuid kahjuks polnud see tehniliselt võimalik.

Pildist: Jalutasin sellest iga päev mööda. Väga muhe ja sobiks ka reisijutu alustuseks kah ilusti :)

Pühapäev, 14 veebruar

Day 1

Läksin eelmisel õhtul tõsiselt varem magama, sest messiväsimus lihtsalt kiskus voodi poole. Hommikul oli äratus 6.25, sest kõige vähem soovisin ma ajahätta jääda. Olin kokku leppinud, et lennujaama buss võtab mind peale busspeatusest. Tuli välja, et kindlam oleks vist ikkagi olnud maja ette kutsuda. Nimelt tahtis bussijuht ristist ära keerata, kuid õnneks märkas minu vehkimist. Vedas.

Lennujaamas sain teada, et lisaks pagasitasule juurutab baltlaste õhk veel mingit lojaalsussüsteemi ja tulevikus maksab ilma kaardita check-in 5 eurot. Täitsin nende lojaalsuskaardi siis ära ja õnneks oli see tasuta. Tegin Tartu lennujaamas veel ühe kavala lükke – toppisin jope oma pagasisse.

Lennukis sattusin kõrvuti ühe märkimisväärselt kena tütarlapsega. Puht sportlikust huvist üritasin ka dialoogi alustada. Sain teada, et ta sõidab Amsterdami ja et neil väikestel lennukitel on vahel väga vastik siserõhu muutumine, kuid see oli ka kõik. Tundub, et paar päeva messil harjutamist pole endiselt mu sebimisoskust veel tagasi toonud. Hukatuslikult on mõjunud see ühe naise pidamine ;)

Riias lugesin 3h Mihkel Raua raamatut ja kirusin oma jope äraandmisotsust. Minu väravate ootesaalist läks välja kolm ust ja seega polnud ruum just kõige soojem. Murelikuks tegi ka asjaolu, et bussiga Frankfurdi lennukile viidud inimesed tagasi toodi ning lend 2h edasi lükati. Õnneks väljus minu lend siiski õigeaegselt ja sujuvalt. Õnneks olin laupäeval veel oma MP3 mängijasse uusi lugusid pannud ja ka Mihkli pori raamat oli täitsa huvitav.

Hamburgi lennujaamas tabas mind hoop, mis võttis sõnatuks. Lennujaamas S-bahni juures service tädike, kes seletas, et rongid ei liigu täna lennujaamast ja et ma peaksin asendusbussi kasutama. Pärast mõningast ekslemist leidsin bussipeatuse üles ja tuli ka soovitud ersatsbuss. Kuid saabus kohe ka järgmine laks – buss peatus esimeses S-bahni jaamas ja kõik läksid maha. Bussijuht seletas siis mulle, et rongid sellest jaamast sõidavad ja ma saan kuhu vaja. Nii ma siis seisin nõutult jaamas, kus sai kokku mitu U ja S bahni liini. Nägin õnneks piletimasina juures kolme inimest, kellest üks ka pisut noorem tundus (seega räägib ka äkki inglise keelt). Tuli välja, et ka nemad sõidavad pearaudteejaama ja pakkusid lahkelt, et võin nendega liituda. Tuli välja, et hõbedases eas ema oli koos oma kahe lapsega õel külas käinud. Seega saabusid nad just lennukiga Hispaaniast. Tütrega, kes välimuselt oli umbes 30 sain ma päris mõnusalt jutule, sest tema inglise keel oli küllaltki hea. „Poeg“ lahkus meie seltskonnast kohe pearaudteejaamas, rongile. Kuna meie rongini oli aega umbes tund, siis otsustasime kohvi jooma minna ja suureks üllatuseks – nad tegid mulle joogi välja! Tuli välja, et tütar (ei hakka nimede kirjutamist siin proovima, sest välja see ilmselt ei tule) ise läheb Lübeckisse, ja minu suureks õnneks, ema Bremenisse. Rongis koos oma reisikaaslasega selgus, et tütar oli emal palunud uurida, kas ma saan Saksamaal äkki veidi kauem olla, sest siis oleks ta mind hea meelega Lübeckisse külla kutsunud. Sain ka aru, et sakslasi huvitab väga palju meie nõuka ajast ülesaamine ja see protsess, kuidas üks väike Ida-Euroopa riik läänelikuks muutub. Bremenis jätsime viisakalt hüvasti ja oli isegi kahju oma reisikaaslasest loobuda. Ometi, nüüd tuli jälle üksi hakkama saada. Raudteejaamast hüppasin taksosse ja tuli välja, et taksosõit polegi siin nii kirves kui kartsin. Kokku tuli maksta vaid 10 eurot.

esimese päeva jätk järgmises postituses...