
Järjest rohkem ja rohkem räägitakse, et kõiki tuleb võrdselt kohelda, kõiki ühtemoodi suhtuda. Naisõiguslased on oma nõudmistes juba naeruväärsustesse laskunud. Kui nii edasi läheb, siis varsti nõuavad nad äkki seda, et spordialadel võistleks mehed ja naised koos. Samas, siis teeks nad suure vea, nad saavutaks vaid selle, et kõik saaksid aru, et mees ja naine ei ole siiski võrdsed. Ma ei taha väita, et üks oleks teisest parem, pigem tuleks öelda, et on erinevad. Aga erinevus tähendab, et paratamatult tuleb ka väikese erinevusega suhtuda.
Sama on ka meie haridussüsteemis. Peaaegu kõigile lähenetakse sarnaselt, arvestamata omapärasid. On teada, et mõnel on hästi arenenud kuulmismälu, teisel lugemismälu ja kolmandalt hoopis kirjutamismälu. Aga õpetaja tambib ikka kõigile üht moodi tarkust pähe. Sama on ka hindamisega, enamik õpilasi ei suuda võrdselt hästi kõiki aineid omandada. Ta võib pingutada palju tahab, kuid lihtsalt ei suud. Kui asi oleks vaid tahtmises, siis võiks igaüks tulla näiteks sprindis olümpiavõitjaks või maailmameistriks males. Muidugi oleks vale nüüd haridussüsteemi järjekordselt reformima hakata. On asju, millega tuleb lihtsalt leppida. Seega on ka hindeid, millega tuleb vahel leppida, võtta teadmiseks, et selline on just minu tase ja üritada paremini. Samas ei tohi sellepärast pead norgu lasta, kõike ei saagi alati osata. Sellele ei tohiks alistuda, kuid sellega tuleks arvestada.
Praegune tekst on kirjutatud mõeldes ühele inimesele, kes on ilmselt veidi õnnetu.
Kuid ütlen sulle uuesti, see pole piisav põhjus, miks tujul võiks langeda lasta.