Lisan selle pildi, sest eelmised purikad tõid positiivset vastukaja. See siis samast kohast ja samal ajal tehtud pilt.Ma olen viimase ajal hakanud vihkama oma kiirelt mööduvaid päevi. Pole kahjuks aega pühenduda neile, kes tõeliselt kallid. Enda lohutuseks olen viimasel ajal omale sisendanud, et natuke vaja rabeleda ja ihaldatud koht välja võidelda. Mitte, et ma siis midagi tegema ei hakkaks, otse vastupidi, kuid loodan vähemalt tasakaalustatumaid päevi. Täna jooksin 12 tundi mööda linna ringi. Lõpuks õhtul veel õpetajana tööle ka. Olin tõsiselt väsinud, jalad valutasid, kõht oli jubedalt tühi. Olin ju vaid korra lõuna ajal kerge eine jõudnud võtta. Tuli oma "näitlejaoskusest" viimane välja pigistada, et vähegi reipam ja positiivsem tunduda. Väsinud ja tüdinenud olekuga õpetaja ei ole ju kuigi innustav. Tegelikult lõpuks ei peagi enam tehislikult käituma. Õpetades lähen ise meeldivalt hoogu ja see on töö, mida armastan.
Samas näitas tänane päev, et suudan vajadusel ikka kõik ära rikkuda. Kõigepealt suutsin ühe inimese, kelle allkiri oli mulle ülimalt vajalik, liiga varajase telefonikõnega üles äratada. See ei teinud muidugi ta nõusoleku saamist lihtsamaks. Siis suutsin avaldusel teha trükivea, avastasin selle, parandasin ära, kuid salvestasin selle arvutisse, samas olin oma avalduse juba mälupulgale salvestanud. Nii lasingi välja printida avalduse, kus üks nimi oli vigane. Lisaks venis esimene kokkusaamine, mistõttu jäin hiljaks kohtumisele. Sama inimene, kes allkirja andes oma vigase nime avastas. Tundub, et suutsin ikka eriliselt toreda mulje jätta.
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar