Näe! Tali tuli!

Tegelikult oli see pealkiri väikese irooniana mõeldud. Vähemalt minu jaoks on õige talv päeval alla -10 kraadi(vahel võib ju mõni sula lumememme ilm ka olla). Vähemalt annab praegune veidi lootust.
Tänane päev, no ma ei tea, loodan, et selliseid lähiajal rohkem tulemas pole. Hommikul suutsin pool korterit pimedaks teha, sest kui hakkasin oma lauavalgustust põlema panema käis laks ja oligi pime. Selgus, et keegi idioot oli arvanud, et juhtmega ei juhtu midagi kui ta pirni kohalt üle läheb, aga näed, juhtus. Aga ei, nii toredalt alanud päev ei saanud ju igavalt siis mööduda. Järgmisena sain teada, et mu juhendaja on infarktiga haiglas. Ega see just eriti õnnelikuks ei teinud. Siis tuli ette võtta reis arstide poole. Oli vaja korra kõrvaarsti juurest läbi käia. Kuna olen selle aasta jooksul enda kohta liiga palju klubides käinud(kokku 3 korda), siis ajasid kõrvad ilmselt liigselt üht teatud tüüpi haisvat vett välja ;). Oh mind tohmanit, kuigi külastan seda tädikest kord aastas, suutsin unustada, et ta tahab saatekirja. Kuna ajani oli veel 20 minutit aega ja registratuuritädi lubas mulle seni paberid ära teha jooksin siis oma perearsti juurde. Tema võttis aga tittesid vastu ja muudega eriti tegemist teha ei tahtnud. Rääkisin õele ära mis lahti, mida vaja teha ja et perearst vastavaid toiminguid ei tee. Olen käinud varemgi ja et olen enda pandud diagnoosis 100% kindel. Pole vaja muud kui üht paberilehte mis lubaks nina-, kõrva-, kurguarstil asi korda ajada. Õde jäi küll endale kindlaks, et tohter peab ikka vaatama ja nii ikka ei saa, kuid vähemalt viis mu paberid perearstile. Viie minuti pärast oli ta saatekirjaga ooteruumis. Sinna oli veel märgitud, et vastuvõtul ei olnud, nõuab saatekirja :D
Jõudsin siis nii 5 min hilinemisega õige tohtri juurde lõi see pilgu saatekirjale, muigas, vaatas minu varasemaid juhtumeid, mis ühe erandiga olid juba paar aastat samad mis seegikord ja hakkas siis niisama ning ka minu erialast juttu ajama. Kuna olin viimane aeg ja minu jaoks mõeldud 20 minutist oli reaalselt vajalik vaid 10. Mainis veel hiljuti, et talle kurtis üks patsient, et igaarst annab eri diagnoosi, jutu mõtteks oli see, et oma peaga tuleb lõplik otsus teha. Olukord meenutas mulle mu omagi jama näonahaga, kus paari aasta vältel sain eri arstidelt nii ülitugevaid hormoonravimeid kui ka lihtsalt diagnoosi, et tegemist on allergiaga ja enne välja minekut tuleks lihtsalt nägu hoolsalt kreemitada. Lahendus on tänaseni leidmata.
Kõige lõpuks - kuna minu arstid ei asunud Tartus, siis pidin veel pärast tagasi tulema. Muidugi suutsin ma rongist maha jääda, hoolimata sellest, et olin juba enne seda 30 minutit niisama ringi kõmpinud ja aega parajaks teinud.

Muusikaks: Mika - Love Today (hakkas lihtsalt järsku meeldima)

järjekordne 12 tundi pikk tööpäev

Lisan selle pildi, sest eelmised purikad tõid positiivset vastukaja. See siis samast kohast ja samal ajal tehtud pilt.

Ma olen viimase ajal hakanud vihkama oma kiirelt mööduvaid päevi. Pole kahjuks aega pühenduda neile, kes tõeliselt kallid. Enda lohutuseks olen viimasel ajal omale sisendanud, et natuke vaja rabeleda ja ihaldatud koht välja võidelda. Mitte, et ma siis midagi tegema ei hakkaks, otse vastupidi, kuid loodan vähemalt tasakaalustatumaid päevi. Täna jooksin 12 tundi mööda linna ringi. Lõpuks õhtul veel õpetajana tööle ka. Olin tõsiselt väsinud, jalad valutasid, kõht oli jubedalt tühi. Olin ju vaid korra lõuna ajal kerge eine jõudnud võtta. Tuli oma "näitlejaoskusest" viimane välja pigistada, et vähegi reipam ja positiivsem tunduda. Väsinud ja tüdinenud olekuga õpetaja ei ole ju kuigi innustav. Tegelikult lõpuks ei peagi enam tehislikult käituma. Õpetades lähen ise meeldivalt hoogu ja see on töö, mida armastan.
Samas näitas tänane päev, et suudan vajadusel ikka kõik ära rikkuda. Kõigepealt suutsin ühe inimese, kelle allkiri oli mulle ülimalt vajalik, liiga varajase telefonikõnega üles äratada. See ei teinud muidugi ta nõusoleku saamist lihtsamaks. Siis suutsin avaldusel teha trükivea, avastasin selle, parandasin ära, kuid salvestasin selle arvutisse, samas olin oma avalduse juba mälupulgale salvestanud. Nii lasingi välja printida avalduse, kus üks nimi oli vigane. Lisaks venis esimene kokkusaamine, mistõttu jäin hiljaks kohtumisele. Sama inimene, kes allkirja andes oma vigase nime avastas. Tundub, et suutsin ikka eriliselt toreda mulje jätta.

Tilkujad

Hiljuti ütles mulle üks inimene, et päev võiks olla 10 tundi pikem. Ta arvas, et siis jõuaks kõik vajalikud toimetused tehtud. Olen sellele mõelnud ja jõudsin järeldusele, et tegelikult ei oleks see üldsegi hea mõte. Kui läheneda egoistlikust seisukohast, siis mulle ei meeldiks see seetõttu, et siis võtaks enda peale ilmselt veel rohkem kohustusi. Kõik see lõppeks aga olukorraga, kus ma tõmbaks end lihtsalt ribadeks.

Räägiks veidi ka pildist, pole ammu eriti pikalt oma pilte kommenteerinud. Antud juhul on tegemist ühe kivikuhjaga, kus ka rebased omale elupaiga on leidnud. Avastasin põllult, et sinna hunniku poole viib arvukalt jälgi. Asja uurima minnes oli juba ninagagi tunda, et tegu on rohkem kui kivikuhjaga.

Tundub, et nüüd kus meil algas kevad on ka talv lõpuks päral. :)