Järjepidevus

Pakkusin eile M.R-le võimalust hakata kaasautoriks. Ta väitis, et tal pole siia midagi kirjutada, sest tal on nii igav elu. See on muidugi väide, millega ma kohe kindlasti ei nõustu. Lisaks sellele on ta tegelikult väga hea kirjanik. Miks ma sellest räägin, asi nimelt selles, et ma hakkasin mõtlema teemal, mida mina siia kirjutan. Alguses oli plaanis siin mingit sügavamõttelist teksti kokku kirjutada. Vahepeal elasin oma masendust välja. Samas, tegu on siiski esmajoones fotoblogiga ja nagu nimigi ütleb, siis Fune life - minu elu. Seega kajastab see väga järjekindlalt minu elu, mõtteid ja meeleolu. Tõrjumaks ärjekindluse puudumise süüdistusi, siis on ka pilt motiiviga, mida kasutasin korduvalt ka talvel.

Vastan siin lõpuks ka M-i küsimustele. Ütlen siin siis otse ja ausalt nagu sa soovisid, kuigi oleks eelistanud sellest silmast silma rääkida. Tavalised hommikud kui kohtume on tavaliselt pidev vaidlus, nöökimine ja muu selline ajaviide. Kuid hommikud, kui lisaks T-le tuleb bussi peal koos minuga veel keegi, siis on su käitumine sootuks muutund. Seda mitte vaid hommikuti, vaid üldse. Sa tundud siis hoopis jäisem, sinult mõne sõna kättesaamine nõuab tõsist pingutust. Lisaks sellele jooksed sa teistel eest ära. Seda pole veel kordagi juhtunud kui ma nö üksinda olen.