vääramatu tee?

Näiliselt sirge tee, võib vahel teha üllatavaid pöördeid. Plaanisin veeta mõnusa nädalakese koos M.R-ga. Algus ju oligi ilus, kuid siis ...
Tegelikult oli see väga hea, et ta minu juures oli. Nimel ärkasin hommikul meeletute valudega. Oli meeletu vedamine, et ta minu kõrval oli ja mulle kiirabi kutsus. Ise olin nii pilditu, et poleks seda suutnud. Muidugi suutis veel kiirabi ikka väga mööda sõita ja põhjustada ootamise pikenemise. Nii juhtub kui väiksemates piirkondades kiirabi kaotada. Igastahes sain elu ühe piinarikkaima sõidu Tartusse. Seal selgus, et selle valu põhjuseks oli neerukivi! Mind taoti seal nelja tunniga valuvaigisteid täis. Viimane laks oli mingi narkootiline aine, mis võttis ikka pea väga segamini. Ning nelja tunni pärast pekstigi juba verivärskest haiglast välja, nõuti veel 50 kroonigi visiiditasu. Kondasin siis nagu narkar mööda linna ringi. Suutsin kuidagi omale ravimid välja osta ja üritasin siis sööma minna. Võtsin ruunist oma tavapärase söögi, kuid mul õnnestus võtta vaid üks suutäis ja siis taipasin, et minu magu sööki küll kinni ei pea. Tegelikult hakkas mul seal teenindajast kahju. Viga oli ju minus, mitte toidus. Õhtu poole sain rongi peale ja siis pärast sealt otse autoga koju. Vähemalt on valuvaigistid suutnud mul praeguseni suht normaalselt olla.
Pilt on tehtud päev enne kiirabi, kui kõik veel vääramatu tundus.