Eile oli piinav päev. Istuda 6 tundi koosolekul, pidada maha kõne, kuulata teisi, taluda rünnakuid nii enda kui ka teiste pihta. See idiootsus, mis lõpuks läbi läks... On raske kirjeldada seda rusuvat tunnet. Kõige rohkem ärritab mind see, et õhtul sain aru kui vähe jäi puudu sündmuste muutmisest. Teadsin täpselt mida oleksin pidanud tegema ja ütlema. Kas need sõnad oleks midagi muutnud... Seda on raske öelda, kuid ilmselt oleks. Kahjuk olin jäänud hiljaks. Lisaks sellele võttis üks ebastabiilne inimene(minu subjektiivne arvamus) hiljem interneti vahendusel sõna, mistõttu kadus mul ka moraalne õigus julgete avalduste tegemiseks. Aga mis teha, elu on selline.Soovisime parimat, kuid läks nagu tavaliselt...
Kahjuks osutusid valituks inimesed, kelle juhtimisoskustes julgen ma suuresti kahelda. Tahaks siiski loota, et see kõik ei lõppe täieliku kõrbemisega. Kahjuks mõjutab see ka minu motivatsiooni asjade korraldamise suhtes.
Midagi positiivset:
Täna õnnestus mu loogikavastasesse internetiühendusse lõpuks ühildada ruuter. Seega nüüd saan nautida ka juhtmevabamat elu :)
Postitused
