Tundsin end nädalavahetusel koos sõbraga nagu kaks nõrgalt valgust näitavat tõrvikutulukest keset pikka tunnelit. Tegelikult on hämmastav kui vähe on vaja tänapäeval noortel, et end praktiliselt pildituks juua. Nimelt oli nädalavahtusel üks üritus, kus sattusin olema ühe noorte(16-17) tüdrukute ringi vahetus läheduses. Isegi muigasime omavahel, et nende omavahelisi intriigid on värvikamad kui odavates seebikates.
Ühel hetkel tõusis üks neist kiirelt üles ja jõudis paar sammu pinkidest kaugemale liikuda, kui ta magu vägijooke välja pressima hakkas. Minu jaoks oli hämmastav see, et keegi sealt talle appi ei tõtanud. Nii hakkaski temast kahju ja läksime sõbraga teda siis veidi talutama. Oli ka hea, sest ta üritas pidevalt nägu taeva poole murule maha puhkama heita. Sai teist ikka päris kaua toibutatud, enne kui ta endaga jälle iseseisvalt toime tuli.
Naljakas oli see, et kui me ta vaatajaskonna vähendaise mõttes teistest veidi kaugemale viisime, oli kohe kohal ka ta õde. Just need õed oli enne pakkunud kõige värvikama sõnasõja. Nüüd oli aga õeke kohe kohal ja hakkas igaks juhuks uurima, et kes me sellised oleme. Eks see oli ka muidugi õigustatud, sest nii purjus noore tüdruku ärakasutamine oleks olnud lihtsalt vormistamise küsimus.
Peaks mainima, et tol ööl tundsin ma end kuidagi väga vanana :)
Õnneks mäletas tüdruk ka ise kõike ja loodan, et see mälestus on piisav, et alkohol vähemalt mõnda aega vastumeelsena tunduks. Tal oli ka julgust tänada, et me ei lasknud tal murul oma õhtusöögi ja alkoholi segu sisse magama jääda. Ilma meie ta oleks see ilmselt nii juhtunud.
Kokkuvõtteks: Vaja on rohkem hoolivust, sallivust ja vähem alkoholi.
Postitused
