Lapsed

Tõdesin eile, et mul oleks laboris justkui väike laps. Pidevalt nõuab ta tähelepanu, vaja teda igapäevaselt poputada, vajaminevad asjad on väga kallid ja lõpuks jonnib ta ka pidevalt. Olen viimased kaks päeva teinud10h tööpäevi, kuid vähemalt sain tänase päeva vabaks :)

Eks lastega ongi palju tööd. Usun, et midagi sarnast mõtles ka lapsed puhkama toonud luigepere. Eks sa puhka, kui kari turiste paari meetri kaugusel pilte teha klõpsib. Pidevalt peab valvel olema.

Paistab, et alustan taas ühe fotokonkurssi organiseerimist. Seekord algas asi vähemalt sponsorist, kes omalt poolt selle ideega välja tuli. Peaauhind on ilmselt 10 000 krooni kanti :)

Mõnes mõttes on mul lausa kahju et ise osaleda ei saa.

Katlas hautamine

Seal katlas Iloni Imedemaal hetkel küll tuld all pole, kuid seeeest on hetkel väljas nii soe, et supi keetmiseks pole vaja tuld tehagi. Kui praegu teha videoülekanne minu juurest, siis liigituks see ilmselt xxx katekooriasse, sest riiete kandmine on hetkel minu jaoks liiga suur katsumus. Täna tuli ka minu korteri kuumarekord. Ja see on just praegu temperatuuriga 30,4 kraadi.

Samas on sel kuumusel ka positiivne pool. Praegu on hea tänaval ringi käia. Silmailu jagub ohtralt :D

Eile õhtul käisin ühe hea sõbraga linna peal. Peaks mainima et suvises Tartus pole õhtuti ikka mitte midagi teha. Kuna klubi inimene ei ole, siis sinna küll ei läinud, kuid tuli välja, et ka see oli tühi olnud. Ainsaks ülerahvastatud kohaks oli müstilisel kombel suudlevad tudengid. isegi Zavood oli pooltühi.

Meelelahutusliku poolt muidugi jagus. Kenad noored vene näitsikud pidasid enne pulmi tüdrukute õhtut. Müüsid 25 krooniga maasikaid, illele ka lahkelt vahukoort peale pakkusid. Musi eest küsiti esialgu 100 krooni. Kauplesin sportlikust huvist 50 peale. Pärast neid veel nähes pakuti juba musi pruudile 50 ja teistele 25 krooni. Uurisin ka neilt, et kas maasika vahukoorega saab ära ampsata kellegi kõhu pealt. Oli näha, et nad ise ei olnudki selle peale tulnud. Hinnaks pakuti ka kohe soolased 100 krooni. Samas oli näha, et oma esimese tunniga ei suutnud nad ühtki maasikat maha müüa. Oli vaid paar pilditegijat. Nende napid ja väga huvitavad kostüümid oleks muidugi väärt olnud seda kümmet krooni, mis koos nendega pildi tegemise eest oleks tulnud välja käia. Samas jäi ka see kaup pooleli. Mul ei olnud lihtsalt kaamerat kaasas. Vähemalt oli meelelahutust.

Vaade

Veidi sellest millele olen viimasel ajal mõelnud.

Olen viimastel aastatel hoidnud pidevalt pilgu kuskil kauguses. Pidevalt keskendunud tulevikule, jättes kõrvale oleviku. Nüüd ongi tulemus, kuid mitte päris selline, nagu oleks soovinud. Jah, mõeldes ette näiteks 5 aastat, siis on seal näha valgust. Aga pigem oleks probleem olevikus. Igapäevastest toimetustest on kuhugi hakanud kaduma sära ja ilu. Jah... muidugi on ilusaid hetki ja päevi, kus ka mina saan päikese kombel särada. Ometi on mul tunne, et midagi oleks justkui puudu.

Olen alati öelnud, et minu jaoks on tähtsad minu põhimõtted. Jah, need on seni väljendunud ka reaalsuses, kuid mis sellest kasu on? Võtab lihtsalt tuju ära, kui annad välja nii palju, kuid inimesed, kes neid pingutusi ja põhimõtteid tarbivad ei paista seda ise tajuvat. Nad ei mõista kui paljust olen ma tihti loobunud, mida kõike ohverdanud. Isegi kui nad seda mõistavad, jääbki see ainult mõistmiseks. Lõpuks on ikka nii nagu tavaliselt, et jooksen end kasvõi nahast välja või ei löö käega olukordades kus teised seda teeks. Vastu ei tule aga mitte midagi.

Nii olengi mõelnud et midagi peaks muutma. Lõpetama selle idioodi mängimise ja elama ka kasvõi mõne päeva ainult iseendale. Üldse on tunne, et selle sära tagasitoomiseks oleks vaja mingit suuremat muutust.

Pilt tehtud Haapsalu lossitornist mõned minutid enne südaööd.

Tundsin end nädalavahetusel koos sõbraga nagu kaks nõrgalt valgust näitavat tõrvikutulukest keset pikka tunnelit. Tegelikult on hämmastav kui vähe on vaja tänapäeval noortel, et end praktiliselt pildituks juua. Nimelt oli nädalavahtusel üks üritus, kus sattusin olema ühe noorte(16-17) tüdrukute ringi vahetus läheduses. Isegi muigasime omavahel, et nende omavahelisi intriigid on värvikamad kui odavates seebikates.

Ühel hetkel tõusis üks neist kiirelt üles ja jõudis paar sammu pinkidest kaugemale liikuda, kui ta magu vägijooke välja pressima hakkas. Minu jaoks oli hämmastav see, et keegi sealt talle appi ei tõtanud. Nii hakkaski temast kahju ja läksime sõbraga teda siis veidi talutama. Oli ka hea, sest ta üritas pidevalt nägu taeva poole murule maha puhkama heita. Sai teist ikka päris kaua toibutatud, enne kui ta endaga jälle iseseisvalt toime tuli.

Naljakas oli see, et kui me ta vaatajaskonna vähendaise mõttes teistest veidi kaugemale viisime, oli kohe kohal ka ta õde. Just need õed oli enne pakkunud kõige värvikama sõnasõja. Nüüd oli aga õeke kohe kohal ja hakkas igaks juhuks uurima, et kes me sellised oleme. Eks see oli ka muidugi õigustatud, sest nii purjus noore tüdruku ärakasutamine oleks olnud lihtsalt vormistamise küsimus.

Peaks mainima, et tol ööl tundsin ma end kuidagi väga vanana :)

Õnneks mäletas tüdruk ka ise kõike ja loodan, et see mälestus on piisav, et alkohol vähemalt mõnda aega vastumeelsena tunduks. Tal oli ka julgust tänada, et me ei lasknud tal murul oma õhtusöögi ja alkoholi segu sisse magama jääda. Ilma meie ta oleks see ilmselt nii juhtunud.

Kokkuvõtteks: Vaja on rohkem hoolivust, sallivust ja vähem alkoholi.