reede, 12. november 2010

Udu



Pilt on täielikult töötlemata. Just nii udune oligi ja selles oli isegi teatav võlu. Huvitava faktina jäi silma asjaolu, et veest vastu vaatav peegelpilt oli tunduvalt selgem kui kaldalt paistev puu ise.

Selle nädala algus oli külm ja udune ja mitte just eriti sõbralik. Seega lausa ideaalne endises karjääris ringi müttamiseks. Seda tegelikult täiesti tõsiselt, sest tavalise ja ilusa ilmaga oleks ju igav olnud. Suverehvid, külm tuuline ilm, küllaltki tundmatu seltskond ja kahtlane tööülesanne täita. Tõsiselt põnev ju :)
Oli tegu mõnusa nädala algusega, sest õnnestus pääseda igapäevastest muredest. Lisaks muidugi Skandinaavia kapitali najal korralikke kahekäigulisi lõunaid süüa ja nii mõnegi õlle toidu kõrvale libistada. Lisaks tuli ka mõnus täiendus minu pildipanka.

esmaspäev, 1. november 2010

varsti läheb pimedaks




On tore õhtu. Kui jälgida sündmuseid distantsilt, siis oleks kõik justkui kõige paremas korras. Tegelikult pole aga enamikel inimestel õrna aimugi tegelikkusest. Puudub diskussioon, vaid hoolikam lehelugeja märkab mõnd nupukest, mõnd teadja inimese ütlust, et meedias põhirõhu saanud sõnavõtud on olnud alatu laim, täis valefakte ja moonutatud tegelikkust. Tundub, et lihtsalt ei tahetagi omale tunnistada, et varsti pimedaks läheb.

Millegi pärast kipub olema nii, et headel aegadel jääb blogi soiku. Samas kui mõelda, et milleks ja millal ma antud blogi tegin, siis eks see mingil määral mu tunnete välja elamise kohaks ongi saanud. Viimase paari nädalaga on neid tundeid tekkinud kahjuks liigagi palju.
Lausa raevu ajab eestlaste soontes seisev veri, ei see ei voola, see seisab. Ma ei suuda vaadata pealt, kuidas väike kildkond ajab oma huve või ma ei teagi mida taga ajades peldikust alla mitmete inimeste aastate pikkuse töö ja vaeva. Kasutakse pidevalt vääraid argumente, fakte, mis ei vasta tõele ja tohutut manipuleerimist ning otse näkku valetamist (sülitamist). Samas tundub, et need, kes antud muudatusele jalgu jäävad see asi nagu ei puudutakski. Istutakse vaikselt rusikas taskus. Vaadates kui kergelt on Prantsusmaal inimesed tänavatele läinud, siis meil peaks küll juba mitmendat kuud vist kodusõda kestma. Viimase lausega mõtlesin küll riigi tasandil toimuvat, kuid eelnev jutt käis veidi teisest asutusest. Tundub tõesti, et eestlane on niivõrd lammas, et laseb endaga teha absoluutselt kõike. Suudetakse vaid lamba kombel kaasa määgida ja oma ajuraasukest ei hakata parem üldse kasutama. Las tõmmatakse aga üks liistule, peamine, et nad minu õuele kaklema ei tuleks. Eriti häbiväärne on see, et taoline poliitiline ja ebapädev lammastumine käib ka meie riigi teadmiste hällis ja suurimas varakeskuses. Lihtne on ajade eliidi ja kvaliteedi juttu, kuid kuidas reaalselt seda toota, sellest küsimusest minnakse suure kaarega mööda. Ei ole ju raske teha eliitkooli, kui sinna parimad pead kokku kuhjatakse. Isegi, kui nende parimate peade arendamise taset piisavalt arendada ei suudata, tagab näiliselt hea konkurentsivõime illusiooni kõrgest tasemest. Nüüd aga soovitakse lõpetada asutus, mis tootis piltlikult öeldes sitast saia. Sisend oli küll oluliselt "ebakvaliteetsem" kui mujal, kuid väljund on pidevalt olnud palju parem. Pigem siis jämedast terast ja aganatega kui esimese klassi nisujahust tehtud pooltoores plönn.
Endiselt jääb mul tunne, et on (poliit) ambitsioonidega noori, kes on valmis minetama kogu oma senise elu ja astuma vastu neile, keda nad tegelikult peaksid esindama. Lihtsalt hämmastav kui jubedat teksti sellised genereerida suudavad.
Taaskord olen mina see paha, kes ohverdab oma pea teiste eest. Paha just seepärast, et mul on julgust oma arvamus välja öelda. Kas see avab omas mullis elavate, "esimese klassi" inimeste silmad. Nemad on ju targad ja rikkad, seepärast on ka neil alati õigus. Nad ei suuda laskuda tavalise inimese tasemele. Näha, et kõigil pole raha taksoga ringi sõitmiseks, kalliteks firmarõivasteks ning ei tule hoopiski selle peale, et mõni inimene peab isegi söögi pealt kokku hoidma. Vot just sellised inimesed arvavad, et nende otsused viivad meie elu siin pisikeses Eestis kõige rohkem edasi. Räägitakse kvaliteedist, kuid mõeldakse just omasugustest, kuigi sellisel juhul on asi kvaliteedist ikka väga kaugel.

teisipäev, 21. september 2010

Märka (olulisi) inimesi!



Kahjuks on võimalik liikuda ringi MINA maailmas ja mitte märgata teisi meie ümber liikumas. Palju olulisem on aga olla siiras ja märgata inimesi südamega.


Üldjuhul me ei märka enda ümber olevaid inimesi. Tavaliselt on esiplaanil MINA ja alles siis jõuavad kohale teised, kui üldse jõuavad. Kui midagi läks hästi, siis kindlasti seepärast, et MINA! Kui midagi läks halvasti, siis mina selles ju küll süüdi ei ole, halvasti läks seepärast, et MINA ei teinud!

Samas vahel on oluline öelda midagi ilusat ka teistele. Öelda tuleb südamega, sest lihtsalt viisakusest öeldu on võlts ja need sõnad kaotavad väärtuse. Öelda lihtsalt seepärast, et oleks öeldud - nii muutuvad ju sõnad tühiseks ja devalveeruvad täielikult. Lisaks on võltsid ütlused vestluses ka äratuntavad, kuna tavaliselt ei kaasne nendega seda õiget soojust ja tunnet, mille tõelised sõnad kaasa toovad. Kahju vaid sellest, et läbi interneti pole võimalik kanda siiruse, austuse ja südame sooja tunnet. Palun seda südame asja mitte meelevaldselt tõlgendada. Lihtsalt minu arvates tuleb ka head sõnad sõpradele öelda südamega, sest muidu jäävad need meie südametunnistusele piinama. Viimase väite kohta peaks mainima, et kahjuks on see tänapäeva maailmas pigem erand kui reegel... kahjuks...

Siia lõppu lisaks ühed sõnad, mis mulle täna öeldi... Tegelikult sooviks panna lausa pikemat vestlust, kuid kuna vestluses osaleb üldiselt kaks inimest, siis las see jääb siiski privaatseks.
Rikun vaid niipalju vestluskaaslase autoriõiguseid, et lisan ta ühe viimastest lausetest.
...ma pole sulle kunagi öelnud - sa oled ikka väga tore inimene, aitäh, et saan sind enda sõbraks pidada, hindan seda väga.
See oli midagi, mis muutis täielikult ebaõnnestunud päeva siiski kordaläinuks ja läks mulle vägagi hinge. Vot just sellised hetked annavadki meie elule sügavama mõtte. Mitte ainult see, et keegi ütleb midagi head, vaid pigem isegi teadmine, et oled ka kellegi teise jaoks oluline, mis tähendab ju väga palju.




kolmapäev, 15. september 2010

Abitult serval...



Ta seisab seal... Tühi, kasutu ja lagunenud, kuid ometi ei ole nõus murduma. Kuid siiski... loodusjõudude vastu ei saa ja varsti kaob pind ta jalgade alt.

Päevad täis jooksmist, sehkendamist, ebameeldivaid ootamatuseid, väikeseid õnnestumisi ja lootusetult ebaloogilise mõtlemismaneeriga inimesi. Siia peaks lisama ka enda ülemõtlemised, toredad ja abivalmis inimesed ja halli massi. Tohutult halli massi. Eks selline olegi elu mingit üritust korraldades. Kulutad aega, närve, tervist ja mis on tulemus...
Kuna tegelen praegu väga aktiivselt just paari kindla asjaga, siis on ka paar huvigruppi ja organisatsiooni jäänud tagaplaanile. Selt kostub ka juba suuresti nurinat, et olen liiga laisaks muutunud. Kas laskus on see, kui pole üldiselt ühtki vaba hingetõmbehetke?

Kunagi tõestas Võsareporter, et tilk tõrva tõepoolest rikub meepoti. Mina aga tõestasin nädala alguses, et põdravorst külmkapis rikub arbuusi! Nimelt oli külmkapis Talutoodete poest ostetud eestimaine põdravorst ja ka poolik arbuus. Külmkapp lõhnab küll hästi, kuid arbuusi maitse kohta seda kahjuks ena öelda ei saa...

neljapäev, 2. september 2010

Jätkuv kohustuste vool



Hetkel tundub, nagu langeks mulle kohustusi ja pakkumisi lausa kosena kaela.

Olen korraga kahel erineval puhkusel, kuid ikka on kuidagi kiire.
Hetkel ootab kodus mitu erinevat ülesannet, pole pea üldse koristada jõudnud ning põhimõtteliselt käin kodus vaid magamas. Lisaks sellele kutsuvad väga palju tuttavaid kas kuhugi peale või niisama olengule. Ei jõua päris igal õhtul ka kuskil käia.

kolmapäev, 18. august 2010

5000 korda...


... on leidnud inimesed aega minu blogisse astuda :)

Eile pettusin ühes inimeses täielikult. Muidugi on lihtne vastutuskoorem enda õlgadelt maha veeretada. Eks siis tuleb ise rohkem tööd teha...

esmaspäev, 16. august 2010

võrgustik



Viimasel ajal on sotsiaalne surve niivõrd suur, et mul ei jäänud muud valikut, kui ka endale näoraamat ära teha. Vähem kui esimese 12 tunniga pettusin ma selles niivõrd, et tekkis soov see ära kustutada. Eks näis mis saab... Näiteks suutis see süsteem mu esimesed (ei tea kui palju) sõbrakutsed lihtsalt ära kaotada.
Aga see võrgustik pildil oli palju loogilisem, meeldivam ja toredam. Elab ta Haapsalu kõige kõrgemas kohas :)

neljapäev, 5. august 2010

Vahel on elu tore



Palun pildi üle mitte nuriseda, oli tegemist tõelise reaktsiooniklõpsuga.

Vahel on elu tõesti tore. Seda igas mõttes ja nii jutumärkides tore kui ka ilma jutumärkideta. Kõik on super kui mõni lähedane inimene saab taas tööd. Veel toredam on see, et antud töö on ülipaindliku graafiku ja väga rohkete vabade päevade(rohkem kui tööpäevi) arvuga, kuid endiselt normaalse palgaga.

Samas "tore" on see, et mul jäi laboris aastane suurpuhastus saamata. Just siis kui minul proovid käivad ja seetõttu uksel sisenemist keelav silt, on kellelgi vaja laborisse minna. Ega mul muidu seal eriti iniesi ei käigi. Teadsin, et täna on vaba päev ja saan hommikul magada. Nii tähistasingi seda ülemist uudist ja jõudsin magama küllaltki hilja. Hommikul telefon. Tõmbasin sügavalt hinge, tegin võimalikult reibast häält ja kuulasin mida tundmatu number mulle räägib. Lihtsalt laborites tehti suurpuhastust ja tahetu mu põrand ja aknad puhtaks küürida. Aknedest on mul kama - läbi veel näeb ja vaateks on igal juhul sama maja teise osa sein. Samas põrand on mul illa päris must ja vajaks hädasti puhastust. Kahjuks seda sel aastal siiski ei toimu...

Vabast päevast sai vaid niipalju asja, et jõudsin poes käia ja ülejäänud aja röövis KM. Samas on mul hetkel plaan järgmise nädala algusest omale paar lisapuhkepäeva juurde hammustada.

pühapäev, 1. august 2010

Gängiga metsas pildid vol2

Vaade Kaiu järvele vaadatuna Pedassaarelt.

Suurem telk, kus ka mina oma öö mööda saatsin(ilma magamiskotita!).


Lõpuks meie ise... Pildil on kahjuks pimedusse jäänud M.

Gängiga metsas pildid vol1

Sellest sinisest golfist sai meie kangelane! Meid kandes tegi ta tõelise eneseületuse. Selle auto vedrustuse jaoks oli meid ilmselgelt liiga palju.



Männimets, kus mustikal käisime. Tõeliselt ilus koht...



Siina ka siis mustikas. Tunnistan, et pärast pildi tegemist sõin ma selle mustika ära :)


Tee Pedassaarele. See laudtee oli täis sisalikke, kes meie ees vilkalt ringi siblasid ja saabuvate suurte kahejalgsete eest varju otsisid.