
Pärast äikest on õhk värskem ja vaade selgem.
Pärast äikest on tubagi jahedam ja janune maapind kastetud.
Pärast äikest on oodata lummavat värvide ja pilvedemängu.
Pärast äikest on maailm ilusam.
Eriti siis, kui see äike käis meie sees.
Käesolevad pildid on autorikaitse objekt ja selle mistahes vormis kasutamine/levitamine ilma autori otsese loata on keelatud! All photos in this page are copyrighted by the photographer and may not be used without permission!
Viimastel päevadel on elu kuidagi väga imelik olnud. Olen ametlikult tööl, olen Tartus, et teha tööd, kuid tee mis tahad, ma ei käi tööl. Tegelikult on see vaikus enne tormi, sest varsti peaks saabuma kiire aeg. Tegelikult pole ma niisama logelenud. Käisin kolmapäeval R-ga tennist mängimas. Poolteist tundi rassimist oli tore, kuid järgmisel hommikul ma enam päris nii ei arvanud. Ranne veel praegugi veidi hell. Neljapäeval sai ka küsitluste tööd jälle tehtud. Samas osutus see töö veidi vähem mõttekaks, sest teenitud raha kadus samal õhtul Püssis. Saabus ka omamoodi naljakaim hetk, nimel olin Püssirohukeldris J-ga. Tuli välja, et ta oli oma Tartu korteri võtmed kou jätnud ja seega pidin ta oma juurde majutama. Probleem oli vaid selles, et Püssi punane oli talle tugevalt liiga teinud. Suutsin ta suurte probleemidega enda juurde vedada ja enne kui ma oma voodisse jõudsin noorskas tema juba minu ülilühikesel diivanil. J ise on aga peaaegu kahe meetrine kolakas. Hommikul oli tal segadus igastahes suur, sest tal polnud õrna aimugi kus ta asub. Lisaks oli ta auto õhtul kesklinna jätnud, mis tähendas, et parkimine läks maksma korralikud 240 krooni.
Õnneks ei ole mina saanud küll nii palju vihma kui Lääne-Eesti ja ka pealinn, kuid siiski... Muru vaja niita, kuid seda ikka vihmaga ei tee. Vähemalt homme peaks tulema veidi helgem päev.
Näitamaks, et vahel on ka selliseid hetki, kus teisi kuulan, siis palun, lõikasin selle kase foto veidi ümber. Nu ja siis leidus tegelikult üks inimene veel, kes õpetas mind, kuidas foto ka ilusamaks töödelda ja siin see nüüd on.