Taevalik elu :)

Viimastel päevadel on elu kuidagi väga imelik olnud. Olen ametlikult tööl, olen Tartus, et teha tööd, kuid tee mis tahad, ma ei käi tööl. Tegelikult on see vaikus enne tormi, sest varsti peaks saabuma kiire aeg. Tegelikult pole ma niisama logelenud. Käisin kolmapäeval R-ga tennist mängimas. Poolteist tundi rassimist oli tore, kuid järgmisel hommikul ma enam päris nii ei arvanud. Ranne veel praegugi veidi hell. Neljapäeval sai ka küsitluste tööd jälle tehtud. Samas osutus see töö veidi vähem mõttekaks, sest teenitud raha kadus samal õhtul Püssis. Saabus ka omamoodi naljakaim hetk, nimel olin Püssirohukeldris J-ga. Tuli välja, et ta oli oma Tartu korteri võtmed kou jätnud ja seega pidin ta oma juurde majutama. Probleem oli vaid selles, et Püssi punane oli talle tugevalt liiga teinud. Suutsin ta suurte probleemidega enda juurde vedada ja enne kui ma oma voodisse jõudsin noorskas tema juba minu ülilühikesel diivanil. J ise on aga peaaegu kahe meetrine kolakas. Hommikul oli tal segadus igastahes suur, sest tal polnud õrna aimugi kus ta asub. Lisaks oli ta auto õhtul kesklinna jätnud, mis tähendas, et parkimine läks maksma korralikud 240 krooni.

Vot nii siis kulgeb värske spetsialisti tööelu :)

Raamides

Vahel tundub, et meie maailm, elu on pandud liiga tugevate ja paksude raamide vahele. Nii mõnelgi ei luba see vaadati tegelikku maailma. Nii jääbki maailmapilt liiga ahtaks ja tervik nägemata. Selline olukord loob aga väga vale pildi tegelikkusest. Samas need raamid tulevad vahel ka kasuks. Need piiravad, et me seda niigi habrast ja kõikuvat korda täielikult ei purustaks. Kuid siiski tunnene end vahel nende raamide poolt ahistatuna. Selle iroonilisem pool on, et olen need raamid enese jaoks ise veel paksemaks ehitanud ega soovi neid nüüd lõhkuda. Ei ole mõtet hetkeemotsioonide pärast lõhkuda midagi, mille nimel on pikalt tööd tehtud.

Neile, kellele loo Sometimes sõnad seal kõrval ei meeldi, on mul üks tore sõnum: ma vahetan need peagi välja.