Kraavis

Täna sai selgeks, et kui oled kraavis, siis püsi seal rahulikult edasi. teine võimalus on end ise välja upitada, kuid abile ei maksa loota.
Iseenesest mõnusale päevale jättis jälje see, et pidin arsti uksetaga peaaegu 2h ootama, et siis oma 15 minutit tähelepanu kätte saada. Ma olin seal veel ilusti ajaga, mitte mingi erakorralisena. Vähemalt info oli rõõmustav. Nimelt ütles arst kuldsed sõnad: "Kui ma oleks Teie asemel, siis jooks ma kõvasti õlut, hüppaks ühe jala peal ja võtaks sooja vanni" Õde ütles, et tema läheks veel kelgutama kah :P
Mul tuli siis selline idee, et ilmselt ma kelgutama ei lähe, et siis selle arvelt suurendan oma õlle kogust :) Mis teha kui arst käsib.
Tekkis veel küsimus, et kas ma olen tõesti mingi ainus idioot, kes uuesti kandideerib. Eelmisel aastal osalenud inimesed on luanud kõik mulle kampaaniat teha või siis vähemalt oma hääle mulle.

Muusikaks: The Flying Pickets - Under The Bridge (ei ole veel suutnud otsustada, kas see on Noorkuu esitusest parem)

Päike piilub

Päike on hakanud piiludes ka minu peale vaatama. Viimastel päevadel on mu neerukivid mulle rahu andnud ja seega saab vaikselt normaalse elurütmi poole liikuda.
Täna sain ka kätte oma järjekordse kuulsusehetke. Nimelt sattusin juhuslikult kuulma Elmari lotokaruselli. kuuldes küsimust, mille vastust ma teadsin haarasin telefoni ja oh seda imet, olingi eetris. Vastus oli õige, kuid kraabitud 2 piletit võitu kahjuks ei toonud. Tuli vähemalt soovilugugi.
Lõpetasin just ühe reklaamklipi monteerimise. Pidin tõdema, et iseenesest lihtne lauseosa "et su tulevik ei lõppeks elu keerdtrepist alla liikudes ja tänavail kerjates!" ei tohiks ju nii raske olla. Pidin selle lõpuks umbes 15 korda sisse lugema. Lõpuks jäi keerdtrepp kõlama ikka kui keeldtrepp, kuid kuna kõik muu oli päris hea, siis jätsin selle nii.

(S)uttu mattunud

Täna õhtul oli kogu Annelinn just kui (s)udu poolt alla neelatud ja nähtavus oli minimaalne. Kuna mul praegusel momendil millegiga pilti pole teha, siis tuleb leppida ühe suvise kaadriga. Ei hakanud Tartusse seda vedama, sest eesmärk oli kandam võimalikult kerge teha. Pean ma ju oma neerudega niigi kive lohistama. Õnneks oli tänane päev niipalju helgem, et valusid pidin taluma vaid õhtul. Ka eilne oli tegelikult päris kobe, seepärast ka Tartu tulla julgesingi.
Homme tuleb hirmuäratavalt pikk päev, eks ole näha, kas ma selle ka välja kannatan...

vääramatu tee?

Näiliselt sirge tee, võib vahel teha üllatavaid pöördeid. Plaanisin veeta mõnusa nädalakese koos M.R-ga. Algus ju oligi ilus, kuid siis ...
Tegelikult oli see väga hea, et ta minu juures oli. Nimel ärkasin hommikul meeletute valudega. Oli meeletu vedamine, et ta minu kõrval oli ja mulle kiirabi kutsus. Ise olin nii pilditu, et poleks seda suutnud. Muidugi suutis veel kiirabi ikka väga mööda sõita ja põhjustada ootamise pikenemise. Nii juhtub kui väiksemates piirkondades kiirabi kaotada. Igastahes sain elu ühe piinarikkaima sõidu Tartusse. Seal selgus, et selle valu põhjuseks oli neerukivi! Mind taoti seal nelja tunniga valuvaigisteid täis. Viimane laks oli mingi narkootiline aine, mis võttis ikka pea väga segamini. Ning nelja tunni pärast pekstigi juba verivärskest haiglast välja, nõuti veel 50 kroonigi visiiditasu. Kondasin siis nagu narkar mööda linna ringi. Suutsin kuidagi omale ravimid välja osta ja üritasin siis sööma minna. Võtsin ruunist oma tavapärase söögi, kuid mul õnnestus võtta vaid üks suutäis ja siis taipasin, et minu magu sööki küll kinni ei pea. Tegelikult hakkas mul seal teenindajast kahju. Viga oli ju minus, mitte toidus. Õhtu poole sain rongi peale ja siis pärast sealt otse autoga koju. Vähemalt on valuvaigistid suutnud mul praeguseni suht normaalselt olla.
Pilt on tehtud päev enne kiirabi, kui kõik veel vääramatu tundus.

Sa ka veel siin?!

Üks huvitav juhtum Tartu ühistranspordist
Kõndisin bussipeatuse poole, kui vaatan, et just mulle sobiv buss on ees, kuna maa bussipeatuseni oli veel päris paras ei hakanud jookma, sest poleks nagunii jõudnud. Kuid buss seisab ja seisab. Paar kiiret liigutust ja olingi bussi juures ning juht sulges mu nina alla esiukse. Õnneks ta siiski märkas mind ja avas selle uuesti. Jõudsin veel sel ajal märgata, et piletikontroll oli just bussi kamminud, seepärast siis ka selline viivitus. Buss hakkas juba peatusest väljuma kui keegi taga otsas hakkas karjuma, et tehke uks lahti. Rahvas naeris veel, et keegi on vist uksevahele jäänud. Ja uuesti ning palju nõudvamalt, et tehke kohe uks lahti. Siis selgus ka põhjus - üks kontroll oli veel bussi jäänud! Bussijuht kirus veel mõnda aega, et niigi graafikust maas ja siis need lollid ka veel jokutavad. Buss oli veel korralikult täis kah.
Täna esitati mulle palve, et ma õppejõuks hakkaks. Tegemist ei olnud küll inimesega, kes mulle sellise ametikoha ka saaks. Üldiselt palutakse mul ikka õpetajaks hakata... siit kumab välja ilmselge areng :)

Muusikaks seekord: Blue Money - The Happiest Place

Helendav mets

Pühendatud M.R -le
Tegelikult ma ei planeerinud ühtegi sellist metsapilti esialgu siia pannagi, kuid kui M.R neid minu arvutis nägi, siis hakkas see talle meeldima. Seepärast panen selle pildi ka siia.

allamäge päev

Kui mõnel päeval hakkab asi kiiva kiskuma, siis vahel juhtub nii, et lõpuks läheb untsu kõik mis minna saab. Vot selline oli ka mu eilne päev. Kõik algas juba esimestel tundidel. Kuna oli öise ürituse korraldamisel ja seal tegutsemisel parajalt punase pulli jõujooki manustanud, siis reedese ööpäeva esimestel tundidel oli magama jäämine ikka tõeline eneseületus. Selleks kulus umes 2 tundi. Loogilise jätkuna muutsin hommikul pärast telefoni äratust seda pool tundi hiljemaks ja siis panin veel tunni otsa. Ärkasin lõpuks ikka nii, et nägin unes telefoni helisemist, tegin automaatselt selle vagaseks ja 20 minutit hiljem hakkas telefon minu suureks üllatuseks mind äratama. Edasi tunnetasin, kuidas inimesed ühistranspordis ikka väga julmalt käituvad. Seisin rahulikult bussi seisuplatsi servas ja hoidsin vastavast torust seal akna all kinni. Siis tuli aga üks kange memmeke ja lihtsalt trügis mind jõuga sealt minema. Ei viitsinud vaidlema hakata ja valisin uue koha. Läksin sel aastal esmakordselt laborisse. Seal oleks nagu sõda üle käinud. Lisaks sellele, et kõikvõimalikud lauapinnad ja ka muud tasased alad nagu aknalaud olid hõivatud ühe inimese pikaajalisema katsega, oli kadunud ka mulle vajalikud töövahendid. Leidsin endale siis meetripikkuse jupi ruumi ja seejärel üritasin kadunud vahendite asemele midagi improviserida. Ma loodan tõsiselt, et keegi mu tööd üle ei taha vaadata, sest tulemus ei olnud ilus. Töö kuidagimood valmis, läksin rongi peale. Ei teagi, kas säästuaja tõttu või niisama, kuid rongi soojustus oli väljas ja seda ei lülitatudki sisse. Pärast teatavat lõdisemist oli aeg rongilt maha minna ja bussiga edasi sõita. Oh seda õnnistust. Ma tegelikult soovisin, et buss oleks külmem kui rong, sest see oleks mind säästnud lõhnaelamusest. kõigepealt otsustasid kaks parmu end otse minu taga maandada. Siis tuli peale üks vanatädike, kes lõhnas täpselt nii, et kodus pidi ta väga pruune aluspükse küürima hakkama. Minu ette istus mees, kes oli just lõpetanud suitsu ja lisas seega oma tubaka sellele aroomide segule. Ma ei salli kohe üldse tubakahaisu(eks see ole see tüüpiline mittesuitsetajate probleem). Ja et bussielamus ikka täielik oleks, siis keeras bussijuht ka omal mängiva venekeelse raadiojaama üpris kõvaks. Et "i" oma punkti saaks, siis suutis üks vanatädike oma ülisuured ostukotid panna vahekäiku nii, et ma pidin ikka tõsiselt kahetsema, et pole kunagi balletikoolis käinud. Lihtsalt blokeeris oma kolme suure kotiga meetri pikkuselt niigi kiitsukese vahekäigu. Jutt ei käi siin linnaliini bussist.
Lihtsalt jube. Lisaks mõistsin täna, et hiljuti võidetud ärielu pooleastane tellimus sai omale kiire ja vägivaldse lõpu.

muusikaks R.E.M - Bad Day

veelkord rebane

Lisan ühe täiskaadri rebasest. Siit on nähe kui mööda oli teravus. Nii juhtub kui automaatikat kasutada, kuigi jah... Vähemalt selle kaameraga mida mina kasutan on käsitsi teravustamine veelgi mõttetum. Järeldus: tuleks omale korralik kaamera hankida :) Kahjuks on aga seda raske teostada, majanduskriis närib ju igast otsast.

Tehnofriik

Leidsin hiljuti sellise huvitava ja tehnikahuvilise kuuse :)
Tegu pole mingi lõikamisega, kõik oli nii nagu paistab. Panin siia isegi täiskaadri.
Samas imestasin täna, et miks peavad kõik programmid küll nii isekad olema ja arvavad, et nende otseteed on vaja töölauale. Soetasin endale täna arvukatest allahindlustest kaasaviiduna printeri. Installimisel selgus, et sain oma arvutisse jubina, mis end iga kord koos windowsi avamisega tööle veab. Kogu tema ülesanne on uurida printeri seisukorda. Lisaks käivitub printeri tööle hakkamisel veel 2 jubinat. Olgu, saan aru, et kui panen printeri tööle, siis veavad nad end tööle, et kontrollida ja abistada, kuid miks peavad nad kõik veel desktopile oma ikoonikese looma! Tegelikult on selline probleem praktiliselt kõigi programmidega.
Sattusin veel täna Tartus linnaliini bussi, mille roolis oli rullnokk. Esiteks üürgas läbi kõlarite Power "Ajuhävitaja" Hit Radio. See oli tõesti kõvemini kui näiteks mina muusikat kuulan ja tuli läbi kõigi bussikõlarite. Lisaks sellele see sõidustiil. Andis end ikka püsti hoida. Lihtsalt hirm hakkas.

rebane

Oli mõnusa ilmaga lõuna. Plaanisin kodu poole liikuma hakata. Panin just fotoka ära, kui järsku näen - rebane istub otse ees! Vahemaa oli küll päris pikk, nii 60m vähemalt. Fotokas sisse ja pildistama. Otseloomulikult oli mul talviste puude pildistamisest ees vale režiim, kuid tol hetkel ei tulnud muidugi pähe, et peaks seadeid veidi sobivamaks kruttima. Muidugi minu kaamera puhul käib see veel eriti valulikult ja aeglaselt. Lõpuks märkas ka rebane mind. Imestan üldse, et ajal kui ta mind vaatas nii lähedale olin jõudnud. esimese ehmatusega vulpsas ta lähedal asuvasse võsaga kaetud kraavisüvendisse. Roomasin nii 5 meetrit edasi, kui ta jälle välja tuli. Sain veel paar fotot, kuid siis otsustas ta ilmselt, et ma olen ikkagi liiga häiriv ja ta lahkus lõplikult. Siiski oli tegu toreda kohtumisega. Hoolimata sellest, et pildile jäi ta veidi kehvalt. Ka päike oli end puude taha peitnud(ega ta talvel muidugi väga palju kõrgemale kerkigi), mistõttu nappis ka valgust. Aga mis seal ikka, selline ta sai. Olen küll elus väga palju metsloomi kohanud, sest kasvasin ju ikkagi metsa sees, kuid seni pole kordagi pildikasti sel ajal käes olnud.

Muusikaks: Noorkuu - Against all odds (kuulake hoolega, sest publiku seas teen ka mina häält)