Laguneb

Olen seda pilti ammu "soojendanud" ja lõpuks tekkis seoses selle pildiga ka paar ideed.
Olukord, nagu sel pildil valitseb kahjuks paljudes Eestimaa maapiirkondades. Külad, mis on olemas kaardil ja ka omavalitsuses, kuna inimesi seal veel elab. Samas on külaelu ammu sammaldunud, hall ja pehkinud. Ometi see veel püsib, kuigi kahjuks on kokku kukkumine lähedal. Järjest enam olen hakanud indama väikeseid maakohti. Üheski Eesti linnas ei kohta sellist ühtekuuluvustunnet ja sõbralikkust. Seda kõike võib aga pakkuda välja suremise äärel vaakuv külake. Juba see, et keegi pole anonüümne ja võõrastel hoitakse silm peal on turvatunnet tekitav. Riikide arengutasemeid võrreldakse pahatihti linnastumise astmega. Aga kas see on tõesti areng! Inimesed elavad suurtes kivikarpides, kus vahel ei teata naabri nimegi, rääkimata siis veel tervest trepikojast. Elatakse päevast päeva kapseldatuna betooni, lämmatatuna erinevatest mürgistest gaasidest, paaniliselt tänaval oma käe või rahakotti hoides ja kaasliiklejaid sõimates. Vähemalt minu silmis pole tegu arenguga. Mul on kahju neist, kes on terve elu pidanud veetma selles närvilises ja kaootilises maailmas.
Aga eks see on paratamatus. Üldise massikultuuri ja üldtunnustatud arusaamadega pole võimalik edukalt võidelda. Ma saan aru, et see ongi paljude unustuseks, kuid mina nimetaks seda pigem painajaks. Siiski olen alati rõhutanud, et igaühel on õigus oma arvamusele ja minu oma on vaid üks paljudest.