Varjatud

Järgnev mõttelend tuleb nüüd päris segane, kuid usun, et kel vaja saab äkki midagi aru. Jäin lihtsalt mõtlema lause "Nõrgad ei andesta kunagi, andestamine on tugevate omadus" üle. Mida lugeda andestamiseks?
Inimene on selline kummaline olevus, et üldiselt ei suudeta kedagi väga pikalt vihata. Ajapikku viha kaob, mälestused kaugenevad haavad paranevad. Ometi on elu vahel piisavalt keeruline. Alati polegi vaja andestada, sest pole vihatud. Samas andestamine ei tähenda unustamist. On asju, sündmuseid, tegusid, mida ei saa unustada. Erinevus on lihtsalt selles kuidas neid tõlgendada ja meenutada. Me ei saa kustutada minevikku või tagasi võtta öeldut. Me ei unusta ka seda, mis ütlemata jäi. Samas on elu vahel nii keeruline, et ei saa ka alati ütlemata öeldut enam lausuda. Vahel on hea, kui asjad on just nii nagu nad antud hetkel on... Ehk on nii lihtsam. Elu on niigi keeruline ja kas on seda siis veel keerulisemaks vaja ajada.
Väga raske on näha tervikut, täpselt nagu sellel pildil. Enamasti on suurem osa tervikust kaetud ja varjatud. Vahel me lihtsalt ei soovi näha tervikut, sest nii on mugavam. Võib ju jääda mulje, et ilus vale on parem kui kuri tõde, kuid vale on ajutine ja läbinähtav. Tõde on aus ja õiglane, kuigi on olukordi, kus see esialgu ülekohtune tundub.
Mõelge mida tahate
Peamine, et positiivselt mõtlete :)

Statistika sõpradele: külastajate seas on MacOS möödunud Windows Vistast. Samuti on IE7 populaarsus kahandama FireFox-i kasutajate osakaalu. Kuna see kedagi ilmselt ei huvita, siis seepärast ka nii väike kiri :)