Kadunud puu

Kunagi oli see võimas puu...
Nüüd siis on sellest alles vaid üks madal känd ja sellelgi on veel sae poolt jäätud hammas.

Aga tegelikult ei tahtnud ma sellest kitjutada. Vaatasin eile õhtul filmi - Because I Said So. Tavaliselt ma seda tüüpi filme ei vaata, kuid see suutis mulle korraliku elamuse anda. Ometi muutis selle idiootselt üliõnnelik lõpp mind nukraks - elus ei lähe üldiselt nii nagu filmides :(
Nu ja pärast filmi, kui läksin korraks oma toast välja kasutas lahtist ust ära kass ja lipsas sisse. Ei olnud südant teda kohe välja ajada ning seega jäin teda veidi silitama. Samal ajal süvenes mu meeleolu veelgi, kuna raadiost tuli järjest Linkin Parki Valentine's Day ja sellele järgnes Eesti ilusaim ballaad Terminaatori Ainult sina võid mu maailma muuta (kohe näha, et minu kokku pandud MP3-ede plaat). Aga selle loo peale tegi see kass midagi sellist mida ma veel polnud tähedanud - hakkas nurruma. Ma olen muidugi koos kassiga vähem kui nädala olnud. Pärast seda tuli kassil veel mängutuju, mis muutis minu käe üleni punaseks, katkiseks ja triibuliseks. Vähemalt muremõtted ajas see eemale.
Kella ühe ajal hakkas kass mu voodi all tühja plastpudeliga kolistama. Hea, et ta muidugi õllepudelit ei valinud.
Sorry, et nii ütlen kuid tulemas on masendav aeg...