Teejuht

Vabandan, et foto on selline nagu ta on. Põlve otsast ikka pikema säriga midagi väga head loota pole. Samas hakkas see foto oma ebatäiuslikkuses mulle hoopis meeldima.

Jah... olen tagasi, minu blogi on tagasi!

Sai siin tehtud päris pikk puhkus. Vahepeal läks kogu aur veidi tähtsamatele tegevustele. Meeletu pinge, närvikulu ja kohati juba lootusetuse tunne. Ometi juhtub vahel väikeseid imesid ja ehk kuidagi läheb realiseerus maksimaalse tulemusena. Selle aja jooksul jõudsin tõdemuseni, et imedesse peab lootma, vahel me lihtsalt vajame väikest imet, et oma tegevuse mõtetastus tagasi saada.

Nüüdseks on siis kõik maha rahunenud, pingelangus üle elatud ja elu on loksunud aeglasemasse rütmi. Seega palju puhkust, veidi töö tegemist ja nii ta rahulikult kulgeb (kui muidugi kõik muud tegevused välja arvata).

jõulumeeleolu(tu)

Käisin jõulumeeleolu otsimas, kuid mida ei ole, seda lihtsalt ei ole. Kas näed siin jõulumeeleolu?

Viimasel ajal on tempo ja pinge jälle nii laes olnud. Vaikselt hakkab juba tülpimus tekkima.

Lisaks sellele on mul hetkel parem silm paistes ja valus. Oleks nagu peksa saanud. Käisin silmakliinikus, kus rööviti 50 krooni selleks, et ma seal üle 20 minuti ootaks ja siis 2 minutit arsti silme all saaks viibida. Pärast pidin ikka ise netist infot otsima hakkama.

Lisaks on endiselt kõigil midagi vaja. Kes tahab kokku saada, kellele on vaja mingi jama paberil esitada, kes niisama lobiseda. Ei jõua lihtsalt kõike.

Tumedam pool

Vahel teeme otsuseid... ega nende arukuses vist saagi enne aru kui nad tehtud on. Vahel me ei pruugi mõista asjade tegelikku käiku, ei mõista ohverduste hinda ja suurust enne kui need meid tõeliselt puudutavad. Arvame, et muutume eluga targemaks, küpsemaks. Ometi on see vaid näiv, lühiajaline, kaduv. Olles ammutanud pea sajandi jagu kogemusi hakkame neid taas eirama, üritame omandatust lihtsalt lahti saada.

Vahel on lihtne andestada, elu lihtsalt on selline ning üldiselt on ju kõik seotud hoopis iseenda otsuste ja valikutega. Andaestada on kerge, eriti kui andestatavat tegelikult süüdistada ei saa. Samas muutub järjest raskemaks andestamine endale. Kas siis tõesti on lihtsam suruda oma hing maha, et päästa teine? Vahel võib ju ohverdada, kuid kui enese, lihtsalt iseenda, ohverdamisest saab rutiin, tekub kuidagi ängistav tunne. Ometi on endiselt lihtsam manada näole naeratud, unustada muu maailm ja lükata mõtlemine edasi homsesse! Hoolimata sellest kumseb endiselt peas: "Kas on mõtet muuta muutumatut?". Muuta muutumatut, andestada andestamatud, hüljata osa endast ja mõelda mõeldamatust.

Kui ollagi lõpuks enese vastu aus, oleks see andestamatu. Tunnistada, et muutmatud ei ole võimalik muuta. Tunnistades seda olla mõtlematu, hingetu muu maailma jaoks. Tegelikult realiseeruks see süüdistustena süütute vastu ja ometi oleks need süüdistused põhjendatud, sest teod on hävitavad. Need hävitavad kõik mis oleks normaalne ja ometi nii ebahumaanne. Kaotades sära ja tuhmudes nagu läikima löödud hõbe, mis tuhmub ning lõpuks muutub mustaks, pealtnäha väärtusetuks prahiks. Ning hoolimata sellest jääb alles selle väärtus, sest kui vilunud silm seda märkab, lööb ta jälle selle hõbeda särama ja kõik on taas alguses. Pidevalt aga kõike ilusana hoides muudame me kõik väärtused tuhaks, hävitame poleerides kogu sisu.

Endiselt pole ma kindel palju ohverdada, kas ohverdada või kus jookseb see piir. Piir elu ja mehaanilise liikumise vahel.

Vabandan segase teksti pärast, kuid lihtsalt pidin selle enesest välja saama. Palun selle põhjal rutakaid järeldusi mitte teha, sest hea fantaasia korral saab siit välja lugeda liigagi palju. Ometi on siin tekstis mõtted. Mõtted mida otse välja öelda ei saa.

olen tagasi

Vabandan kõigi ees, et nii kaua siin minust midagi pole kuulda olnud. Lisaks sellele, et mul on olnud kiire nagu tavaliselt, murdis viirus mu arvuti maha. Oma suurest õelusest olid minu jaoks suletud paljud netilehed(sh. kõik google alla kuuluvad lehed).
Räägiks siis uudiseid kah. Saatsin täna ära 6 fotot näitusele. Loodan, et vähemalt 3 neist üles jõuab. Millised ma täpsemalt saatsin, seda veel ei ütle. Sain ka just mõned minutid tagasi oma video valmis, mille plaanin esitada ühele võistlusele.

Tegelikult on selle nädala märksõnaks saanud hoopis minu minevik. TR võttis minuga hiljuti ühendust. Njah, eelmine aasta tuli selle peale meelde... Kes sellest mõttest nüüd aru ei saanud, siis soovitan lugeda aastataguseid postitusi. Nagu sellest veel küllalt poleks olnud, eile sain veel ühe pommuudise. Inimese kohta, kellega kokkupuudet sooviksin tegelikult olematuks teha, sest see oleks mulle äärepealt väga rängalt lõppenud. Nädal aega sõnumite ja kõnedega ähvardusi pole meeldiv saada. Samas, eks me peame kõik oma minevikku taluma. Kardan, et ilma M.R-ta oleks veel paljugi neid seiku, mis tulevikus kätte maksaks.

tagasi

Vabandan, et pole pikalt kirjutanud, lihtsalt nii hullumeelne nädal on olnud. Nädal aega magamata, väga ebakorrapäraste söögikordadega ja vahel jäi mõni üldse vahele. Nüüd on vähemalt asja normaliseerumist oodata. Väga kiire on endiselt ja pidevalt, kuid vähemalt peaks mingi ajagraafik paika loksuma hakkama.
Ka kirjavood on kahekordistunud. Mulle saabub iga päev üle 40 kirja. Neist umbes 10 nõuavad vastust või andmete sisestamist, ja vähemalt 5 edasisaatmist.
Tunnen kaasa inimestele, kes minu halatavatest listidest kirju saavad. Need mõjuvad ilmselt ummistavalt, eriti neile, kes pole selliste infovoogudega harjunud.
Siia siis minu ingli foto :) Ingel, kes annab mulle energiat ja tahtmist edasi pingutada.

muusikaks: Will.I.Am - Fantastic

Kummitused öös

Öösel ringi jalutades võib Eesti kõige kõrgema nõlvaga(suurim suhteline kõrgus) künka nõlval näha just sellist kummitust :)
Täna vihastasin tuule peale. Oli selline hea sõidutunne ja tahtmine üks korralik rattasõit teha. See lõppes aga 20km vastutuult suremisega. Ja see tuul oli ikka tõesti kõva. Aga eks see on üks rattasõidu kuldsetest reeglitest, et tull on ikka ja alati vastu.

Tunnen, kuidas M.R on iga päevaga minus järjest rohkem ja rohkem kinni. Kas saakski olla parimat uudist ja komplimenti, eriti veel siis, kui tunne on vastastikune.
muusikaks: matu - ilu peitub lihtsuses

Tagasi

Peale väikest vaikust olen jälle tagasi ja seekord ei olegi konna pilt! Tegelikult liikusin mõtetes eile tagasi Kihnu. Sellepärast lisan veel ühe pildi kihnust.
Paar päeva looduse keskel närve puhata, see on suve üks suuremaid võlusid. Nüüd ka käed korralikult kirsse korjates ka suhteliselt kriibitud, kuid eks talvel kirsimoosi süües jõuab kohale, et see oli täiesti tühine hind.

Tänud H-le, kes sellel pildil poseeris, kui ta sel päeval veidi läbipaistev oli.

Lootus

Taevas on tumedais pilvis, kaugel silmapiiri kohal sähvib kujakuulutav äike, mere kohal on veel näha päikese poolt jäätud puna, kuigi päike on juba ammu loojunud. Ometi on kaks südant(küünalt) valgustamas seda süngust ja hoolimata tuulest vilguvad nad lootusrikkalt rännates koos trotsides seda pimedust. Hoolimata vahepealsest tuulehoogudest, mis leegi ohtlikult väikeseks puhuvad vilguvad nad ometi vapralt edasi. Ei mõju ka see, et maailm nende ümber viltu kisub, valguse siht on ikka otsene ja sirge!
See oli maagiline õhtu, sel õhtul oli väike tähtpäev millele mõelda ja mis tõigi lõpuks kaugustest mulle ka selle märgiks teate. Sel hetkel oli tunne, et kunagi aastate pärast tueb tulla tagasi ja siis kahekesi, et meenutada möödunud, nautida seda lummavat pilti ja olla õnnelik.
See pilt, nagu ka sügavad tunded minu seest on sulle, M.R

Ilus õhtu

Kell oli umbes 23, kui Kihnu Virve oma perega rahvamajas esinemise lõpetas. Tõeliselt esmaklassiline esinemine, kaheksast üheteistkümneni. Kindlasti lisan ka sellest lähipäevil mõne pildi. Kiire grillimine, väheke vahuveini. Kuna kell oli alles 23.30, siis tuli idee mereranda minna. Umbes 15 minutit jalutamist ja olingi rannas. Vaatepilt oli lummav... paremal oli taevas veel päikeseloojangust punakas, otse merele vaadates välkus silmapiiril äike. Kuna see oli nii kaugel, siis mingit mürinat kuulda ei olnudki. Ka meri oli väga tasane, puhus vaid ülinõrk tuul.
Otse loomulikult ei olnud sel ajal nii valge, tegelikult oli üsna hämar. Antud pilt on lihtsalt tehtud 15 sekundilise säriga. Probleemiks oli vaid leida mõni kivi, mis ei oleks kajakate poolt ära "värvitud". Pilti pole töödeldud, muutsin vaid resolutsiooni.
See oli väga kaunis õhtu, kahju oli vaid sellest, et M.R polnud seal koos minuga, sest just siis oli meil väike tähtpäev. Kuigi tänesest kõnest talle selgus, et ka tema on sunnitud Kreekas äikest jälgima. Tal oli seal paar õhtut järjest äikesetorm olnud.