Torm veeklaasis

Tegin eile ühes suhtlusportaalis oma suhte seisu vabalt hõivatud peale. Poleks uskunudki, et kõik nii aktiivselt netis istuvad. Esimese viie minuti jooksul tuli ikka päris aktiivselt erinevaid küsimusi. Lõpuks ajas juba vihaseks. On tõesti näha, et eestlasi huvitab teiste eraelu rohkem kui enda oma. Aga mis siin ikka, siin me nüüd siis oleme.
Tänud H-le kes selle pildi tegi.

perekond :)

Hiljuti jäi mulle sima selline tore männikolmik. Kasvavad koos nagu sõbralik perekond.

Avastasin, et inimesed ja ettevõtted on tõsiselt vastutulelikud. Fotokonkurssile mõnetuhandelise auhinnafondi saamine oli paari e-kirja küsimus.

Asjalik päev

Tänase päeva kohta võiks küll asjalik öelda. Hommikul suutsin endast võitu saada, ajasin end voodist üles ja suundusin loengusse. Magasin kül seal edasi, kuid loodan, et midagi ikka külge jäi. Praeguseks olen ka oma taara ära viinud, sponsoritaotluse saatnud ja õhtul lähen veel õpetama kah.
Pidist, et värvimüra ja kahtlane valgus on tingitud vihmast. Tehtud hommikul kell üheksa Väikese Emajõe kaldal. See oli tore hommik, kõik parandasid pead. Õnneks olin üks väheseid erandeid kes pohmelli pärast muretsema ei pidanud. Võtsin hoopis kaamera ja läksin välja närve rahustama.

Tükike Lõuna - Eestist

Nädalavahetusel Lõuna-Eestis käies leidsin ka sealt tükikese kevadet. Jgaks seda ka teiega. Pilt on suhteliselt ähmane, sest tiheda saju tõttu oli pime ja märg. Ometi oli vihma käes jaltamine ja pildistamine väga hea viis kuidas närve rahustada.

Sooviks ka head paranemist M-le. Ootan sind :)

Ma ju ütlesin

Mainisin eelmises postituses, et õis võib ju kaduda, kuid ei kao selle mõte. See asendub millegi sisukamaga. Kuigi ma ei taha sellega väita, nagu õids juba närbunud oleks, mitte minu jaoks :)

Ma võtsin kätte kalendri mis mul laua kohal ripub. Täitsin selle lahtrid oma kokkusaamiste, ürituste, õppetöö ja muu sellisega ära. Tegelkult tuli välja, et ega see nüüd väga tark idee polnudki. Esimene ilma igasuguste kohustusteta päev on 20. aprill.
Sellise ajatäitumuse korral tekitab vahel nördimust tõsiasi, et vahel saadetakse mingi tähtsa kokkusaamise info paar päeva enne sündmust. Saata tigupostiga suur uhke kutse, kas sel on mõtet, sest oma osalemiseks tea). Ma oleks olnud õnnelikum, kui sündmusest oleks veidi varem ette teatatud. Nüüd tuli aga terve hommik ettevalmistusteks raisata.
Kuigi mis seal ikka, kõike paar nädalat ette teada oleks ka ebahuvitav.

midagi huvitavat

Selle nädala põhjal võiks öelda, et kevad on siiski saabunud. Väitku kõik mida soovivad, kuid see on kevad, üks tõeline kevad oma mõtetelt ja olemuselt. Loomulikult on see ju vaid positiivne. Ma ei kingi sulle lille, vaid midagi palju põnevamat :) Lill on ilus vaid hetkeks, siis see närtsib ja visatakse minema. Samas antud õis annab hiljem ka hea saagi. Nagu juba arvata võis, siis järjekordne pilt M.R.-le.
Aga üleskütse ka kõigile - on ilusad ilmad, kaunis kevad. Minge välja, veel parem kui loodusesse, nautige ja olge õnnelikud. Sombune ja jube sügis on möödas!

järjekordne 12 tundi pikk tööpäev

Lisan selle pildi, sest eelmised purikad tõid positiivset vastukaja. See siis samast kohast ja samal ajal tehtud pilt.

Ma olen viimase ajal hakanud vihkama oma kiirelt mööduvaid päevi. Pole kahjuks aega pühenduda neile, kes tõeliselt kallid. Enda lohutuseks olen viimasel ajal omale sisendanud, et natuke vaja rabeleda ja ihaldatud koht välja võidelda. Mitte, et ma siis midagi tegema ei hakkaks, otse vastupidi, kuid loodan vähemalt tasakaalustatumaid päevi. Täna jooksin 12 tundi mööda linna ringi. Lõpuks õhtul veel õpetajana tööle ka. Olin tõsiselt väsinud, jalad valutasid, kõht oli jubedalt tühi. Olin ju vaid korra lõuna ajal kerge eine jõudnud võtta. Tuli oma "näitlejaoskusest" viimane välja pigistada, et vähegi reipam ja positiivsem tunduda. Väsinud ja tüdinenud olekuga õpetaja ei ole ju kuigi innustav. Tegelikult lõpuks ei peagi enam tehislikult käituma. Õpetades lähen ise meeldivalt hoogu ja see on töö, mida armastan.
Samas näitas tänane päev, et suudan vajadusel ikka kõik ära rikkuda. Kõigepealt suutsin ühe inimese, kelle allkiri oli mulle ülimalt vajalik, liiga varajase telefonikõnega üles äratada. See ei teinud muidugi ta nõusoleku saamist lihtsamaks. Siis suutsin avaldusel teha trükivea, avastasin selle, parandasin ära, kuid salvestasin selle arvutisse, samas olin oma avalduse juba mälupulgale salvestanud. Nii lasingi välja printida avalduse, kus üks nimi oli vigane. Lisaks venis esimene kokkusaamine, mistõttu jäin hiljaks kohtumisele. Sama inimene, kes allkirja andes oma vigase nime avastas. Tundub, et suutsin ikka eriliselt toreda mulje jätta.

Vastandlik

See pilt on Sulle, M.R.

Viimased päevad on põhjustanud palju vastandlikke mõtteid. Ühelt poolt on hakanud närima kartus, kes ma ikka saan omale valitud ülesannetega hakkama. Sellele on lisandunud veel väike nördimus, et pole saanud pöörata piisavalt tägelepanu neile, kes seda väärivad.

Samas kui vaadata tulevikku ja leida lahendus ajale(ning selle puudusele), siis tundub tulevik igati helge. Samuti ka samm lähemal ühe probleemi lahendamisele, millega olen lubanud tegeleda.

Vot sulle kevadet!

Jälle lumi!
Hetkle aknast välja vaadates on kõik valge. Näha on vaid lähedal kõrguv kivihiiglane, ülejäänud Tartu on aga lumme kadunud.
Tegelikult närib hinge üks tunne. Mõte, mis närib mind juba pikemat aega. Samas selle avaldamine võib mulle valusalt kätte maksta. Aga jah... väikesed vihjed, sammud. Lõpuks saabub ikkagi see otsustav hetk, kus on oht langeda sügavasse auku või tõusta pilvedesse.

M kutsus eile poodi. Suutsin selle parajaks tsirkuseks keerata, kuid poodi ei jõudnudki :D
Vähemalt oli piisavalt meelelahutust. Väidan endiselt, et lihtsalt poeskäik pole piisavalt romantiline ;) Samas andis M mõista, et ei tohigi romantiline olla. Vot kui julm, kutsub välja ja samas annab korvi. Ja siis läksime muidugi vaidlema kes kellele korvi andis. Ei saa ju vaidluseta.
Seda viimast lõiku tasub huumoriga võtta, mingit tõsist juttu see endas ei sisalda.

Tilkujad

Hiljuti ütles mulle üks inimene, et päev võiks olla 10 tundi pikem. Ta arvas, et siis jõuaks kõik vajalikud toimetused tehtud. Olen sellele mõelnud ja jõudsin järeldusele, et tegelikult ei oleks see üldsegi hea mõte. Kui läheneda egoistlikust seisukohast, siis mulle ei meeldiks see seetõttu, et siis võtaks enda peale ilmselt veel rohkem kohustusi. Kõik see lõppeks aga olukorraga, kus ma tõmbaks end lihtsalt ribadeks.

Räägiks veidi ka pildist, pole ammu eriti pikalt oma pilte kommenteerinud. Antud juhul on tegemist ühe kivikuhjaga, kus ka rebased omale elupaiga on leidnud. Avastasin põllult, et sinna hunniku poole viib arvukalt jälgi. Asja uurima minnes oli juba ninagagi tunda, et tegu on rohkem kui kivikuhjaga.

Tundub, et nüüd kus meil algas kevad on ka talv lõpuks päral. :)