reede, 15. juuli 2011

rõõmus, "rikas" riik



Üle pika aja on meedias midagi tõsiselt positiivset! Eestlastest ratturite pääsemine on sündmus, mis võiks meie kõigi südant soojendada. Ränduritele pühendaks ka kojutuleku puhul ühe ilusa roosi.

Samal ajal on minuni jõudnud aga mitte nii rõõmustavaid uudiseid. Näiline heaoluühiskond, kus elame ja riik, kus pole muresid mädaneb ju tegelikult igast otsast. Lisaks sellele, et reformiga hakatakse piirama ligipääsu kõrgharidusele, on riikkohati suuremate probleemide küüsis, kui seda tunnistada tahetakse. Tuli välja, et kaitseväel on hetkel probleeme värskelt teenistusse võetud noormeeste söötmisega. Kuna raha pole, siis plaanitakse kutsealuseid nädalavahetusteks koju saatma. Tugevalt kannatab ka kaitseväe meditsiiniline pool. Eriarstid jms maksab ju hunniku raha. Odavam on paar valuvaigistit sisse sööta ja nädalaks füüsilise koormuse vabastus anda.
On tore elada riigis, mis on kriisist juba ammu väljunud ja samuti hea teada, et meil pole ju mingeid probleeme.

kolmapäev, 6. juuli 2011

Teejuht



Vabandan, et foto on selline nagu ta on. Põlve otsast ikka pikema säriga midagi väga head loota pole. Samas hakkas see foto oma ebatäiuslikkuses mulle hoopis meeldima.

Jah... olen tagasi, minu blogi on tagasi!
Sai siin tehtud päris pikk puhkus. Vahepeal läks kogu aur veidi tähtsamatele tegevustele. Meeletu pinge, närvikulu ja kohati juba lootusetuse tunne. Ometi juhtub vahel väikeseid imesid ja ehk kuidagi läheb realiseerus maksimaalse tulemusena. Selle aja jooksul jõudsin tõdemuseni, et imedesse peab lootma, vahel me lihtsalt vajame väikest imet, et oma tegevuse mõtetastus tagasi saada.
Nüüdseks on siis kõik maha rahunenud, pingelangus üle elatud ja elu on loksunud aeglasemasse rütmi. Seega palju puhkust, veidi töö tegemist ja nii ta rahulikult kulgeb (kui muidugi kõik muud tegevused välja arvata).