reede, 12. märts 2010
Talvetööd on läbi, algamas uus F1 hooaeg
reede, 5. märts 2010
Funestus Bremenis vol11 (Viimane)
... Samal ajal oli politsei tagasi väravate juurde viiva tee lindiga tõkestanud ja politseinik seletas mulle, et see on minu enda turvalisuse huvides. Seega pidin vajalike väravate poole liikuma õuest. Taaskord turvakontroll ja taaskord fail turvavärava läbimisel! (järgnev kirjutatud Frankfurt – Riia lennukis) Seekord ei teagi mis alarmi põhjustas. Väga põhjalikul läbiotsimisel leiti, et mul on kampsunil metallist tõmblukk, metallist püksilukk, saapa nööride augud sisaldavad metalli(silmagagi näha). Lisaks reageeris andur minu parema püksitasku peale, kuigi olin just kinnitanud, et mu taskud on tühjad. Avastasin siis sealt ühe Orbit lehekeste tühja paberi, mis tõesti sisaldab ka grammikese metalli. Saapad lasti veel eraldi läbi masina. Seekord ei tahtnud nad vähemalt läpakast lõhkeaineid otsida. Lennukisse lasti meid üllatavalt vara. Lennuk ise oli üleni valge, järelikult just renditud või ostetud. Praegu valdab mind tõeline õnnetunne, sest ei pea Riias enam turvakontrolli läbima. Praegune lend on kuidagi tühi. Samas Hamburg – Frankfurt lend oli veel tühjem. Seal olid vaevalt pooled kohad täidetud. Ok, nüüd selgus ka tühjuse põhjus. Üks bussitäis inimesi oli veel kohale jõudmata.
(Hiljem kodus) Peaks mainima, et Eestis on ikka tõsiselt lumine! Minu suureks õnneks elasid õllepudelid reisi tervena üle ja ka kõik muu oli terve. Veidi jahmatav oli see Fokker, millega meid Tartu toodi. Tegemist oli Island Air värvides lennukiga, mis oma seest andis samuti tunda, et nii Island kui ka Läti vaevlevad suures majanduskriisis. Nimelt oli üks las olevatest liistudest veidi lahti ja jättis mulje, et hakkab varsti alla kukkuma. Lisaks nii mõnigi turvavöö ja suitsetamiskeelu lampidest ei põlenud. Vähemalt suutis lennuks õhus püsida ning vaatamata äärmiselt rasketele ilmaoludele ka normaalselt maanduda. Sain probleemideta kätte oma pagasi ja suundusin lennujaama eribussiga ilusti koju. Õnneks olid ka õllepudelid kotis terveks jäänud.
Selline oli siis minu seiklus Bremenis.
Seal kraavi lahtise veega osal oli tavaliselt väga palju parte... Siis kui tahtsin neist hommikul pilti teha, ei olnud enam kedagi. Pardid olid ära lennanud. Varsti tuli ka minul läbi õhu kaugemale liikuda.
kolmapäev, 3. märts 2010
Funestus Bremenis vol10
Laupäev
Day 7
Lennukis Frankfurdi poole sõites. Hommik algas ootamatult hästi. Isegi ärkamine käis oodatust kiiremini. Seega tekkis hotellis pool tundi vaba aega. Nagu pärast selgus, siis oleks võinud toas ka terve tunni passida ja rahulikult hokit vaadata. Mängisid Saksamaa ja soome ja minu lahkumise hetkel juhtisid põhjanaabrid 2:0. Raudteejaamas läks õige rongi väljumisplatvormi leidmine oodatust kiiremini. Sama võiks öelda ka Hamburgi sisese S-bahni kohta. Unustaja nagu ma olen, suutsin lennujaamas rahakoti taskusse jätta ja „põrusin“ seepärast turvakontrollis. Peaks mainima, et see polnud mul sugugi esimene (ja ilmselt ka mitte viimane) kord. Lisaks põhjalikule läbiotsimisele pidas mingi turva mu läpakat väga kahtlaseks. Seetõttu pidin sellega erikontrolli läbima, kus kontrolliti, ega mu arvutis lõhkeainet pole.
Frankfurdi lennujaamas. Naljakas, tundub, et too Air Berliini check in-is olnud mees oli ikka tõeline idioot. Esiteks tahtis ta mu pagasi saata Riiga, mitte Tartu. Pärast seda, kui olin oma reisipabereid näidanud, avastas ka tema, et mu lõpppunkt ei ole jah Riiva, vaid hoopis Tartu. Samas järgnevate lendude pardakaarte ma ikkagi ei saanud. Vaid Frankfurdi lennu oma. Küsisin siis seepeale, kas pean Frankfurdis siis uuesti check in-i läbima, kuid ta ei osanud midagi öelda. Ausa vastusena kõlas I don’t know…
Lennukis võtsin oma rahustamiseks karastusjoogi asemel veini. Kahjuks ei olnud see nii võimas maitseelamus, mille sain Lufthansa lennukis mõned aastad tagasi. Peaaegu 200ml veini tegid aga oma töö ja sain vähemalt veidi lõõgastuda ja puhata. Samas jättis see ka ilmselt teatava jälje Frankfurti saabumisel. Siin läks ikka päris tublisti aega, enne kui välja mõtlesin, et kuhu suunduma peab. Pärast närvilist ringiekslemist leidsin check in-i koha. Seal vaadati mulle imeliku näoga otsa, et olen ju korra check in-i läbinud. Seletasin, et mul pole ju pardakaarte ja Hamburgis öeldi minu edasi tegutsemise kohta I don’t know. Sain siis vähemalt omale mõlemaks lennuks pardakaardid. Samal ajal oli politsei tagasi väravate juurde viiva tee lindiga tõkestanud ja politseinik seletas mulle, et see on minu enda turvalisuse huvides.teisipäev, 2. märts 2010
Funestus Bremenis vol9
Reede
Day 6
Ongi viimane õhtu… Homme samal ajal olen kuskil lätakate lennujaamas(loodetavasti). Käisin täna veel viimast korda pennimarketis, kioskis ja leidsin veel ühe toidupoe, kust läbi põikasin. Kott on ka juba pakitud. Tagasi minnes minu jope küll sinna ära ei mahu. Asja ajab suureks juba suur kaust, mille Thermost saime. Loodan, et see elab lennureisi edukalt üle. Samas kahtlen kas minu kaasa ostetud vahvlitest midagi järgi jääb. Ettevaatuse mõttes keerasin ka õllepudelid riiete sisse. See viimane vedelik on siin ikka tõesti odav. Tegelikult on ka enamik muid asju sama hinnaga mis Eestis või veidike isegi odavam.
Sain just kõne kodumaalt. Sealne ilm on sihuke, et ma ei ole sugugi kindel, kas homne Tartu lend graafikujärgselt liigub. Samas kui meil on selline torm, siis vaevalt, et ka Riias ilm ilus on. Seega oma reisikindlustuse(sh reisitõrke kindlustus) paberid tuleb lennukisse kaasa võtta. Neid pabereid võib vaja minna.
esmaspäev, 1. märts 2010
Funestus Bremenis vol8
Hommikul hotellist välja minnes suutsin kuuldavale tuua paraja koguse vandesõnu. Igaks juhuks küll eesti keelseid. Nimelt sadas vihma. Praeguseks (17.12) on küll sadu lõppenud, kuid endiselt on väga udune ja niiske. Täna suutsin ka esimese katsega oma hotelli ukse lahti teha. Tegu on lihtsalt väga imeliku lukuga. Iseenesest tavaline lukk, kuid seda viimast nõksu, et uks avaneks ta teha ei taha.
Täna oli meil siis uus õpetaja. Kahjuks on tegemist terve elu selles maailmas veetnud kuivikuga. Lisaks on teema asjadest, mida minul ei ole. Mõnes mõttes on see hea, sain lihtsalt kuulata, kuid samas on ka raskem aru saada. Teine probleem, mis välja tuli on see, et mõlemad meie juhendajad on ka manuali autorid. Kõigile teadmiseks, et Ärpsi kommentaar manualis kirjutatud proovidele standardväärtuse andmise kohta oli, et see on kirjeldatud kõige(!) keerulisemal võimalikul viisil. Täna mainis ka meie juhendaja Oliver, et keegi ta klientidest teeb proovide skaalasse ajamist veidi teisiti ja väidetavalt lihtsamalt. Samas andis ta ka oma suhtumisega mõista, et see teda eriti ei huvita, sest tema arvates on meetodist nii kõige parem aru saada. Just seepärast ma ei salligi inimesi, kes ei suuda tavalise inimese tasemele laskuda, vaid on oma kitsas teadusmaailmas.
Tegime täna grupipildi kah. Teistel vajus suu lahti kui ma oma kaamera kotist välja võtsin. Eks see olegi selline tore kaamera, mille välimus jätab võimsama mulje kui asi väärt…
Tasub ka mainida seda, et täna oli päris huvitav magustoit – kakaopuding, mille peal oli mingi kahtlane kuid hea maitsega hapukas vaht. Lisaks, kui olin end läbi vahu kühveldanud, tuli välja, et puding oli täis virsikutükke. See oli ikka tunduvalt etem kui eilne neoonroheline ja täiesti maitsetu tarretis. Niipalju siis tänasest päevast.