reede, 30. juuli 2010

Gängiga metsas - ehk viie naisega Kaiu järve ääres



Pildist:
Öö... Taevas paistis täiskuu ja puud jätsid maha pikki varje. Istusin koos viie toreda tütarlapsega õues ja nautisime imelist õhtut järve ääres...

Algne plaan oli minna nädala alguses Endla raba peale. Koht mida mina tunnen ja armastan. Kuumarekordit ennustav temperatuur seda aga ei lubanud ja nii saigi veel eelmisel õhtul plaanid ümber seatud. Valik osutus Kaiu järve kasuks.
Telgid olid minu poolt, auto K poolt ja seltskond kõigi teiste poolt. Tegin veel selle sõidu pärast pühapäeva õhtul poole kümneni laboris palgatööd.

Startisime alles lõuna paku, mis oli kuum, väga kuum. Otsustasime ka poest läbi minna, mis osutus omamoodi komöödiaks. K suutis auto parkimisega veidi mööda panna ja tegi mitmel inimesel tuju väga lõbusaks :) ...vaatajaskonda jagus. Väike paanika õige tee otsimisel käis asja juurde, kuid õnnestus esimesel katsel kõik vajalik siiski üles leida. T ja M jäid vaid tee äärde päris naljakate nägudega vaatama, kui neist mööda kihutasime. Nad olid juba varem bussiga saabunud. Kuus inimest ikka Golfi ära ei mahu. Leidsime suurema vaevata (ja täpse kaardita) kohe hea lõkke ja telkimispaiga. Laadisime paar asja maha ja saatsime siis K teisi matkalisi ära tooma. Nii jõudiski gäng rõõmsalt järve äärde.
Meie peatuspaik asus järveäärse künka otsas, kust avanes vähemalt kümne miljoni kroonine (639 141.41 €) vaade. Lähemal kaardi uurimisel oli tegu küll Jõemõisa järvega. Lisaks oli seal veidi tuult, mis tõi päevasele kuumale kosutavat leevendust. Miinuseks oli aga väga tolmune pind, mis telkide omanikule (juhuslikult mina) just meelt mööda ei olnud. Oli ka kaks lõkkekohta (kuiva tõttu kasutud) ja katusega kaetud laudagi.
Kiire varustuse ümbersättimine ja otsustasime jalutama minna. Leidsime kolme järve vahel oleva saare juurest minule meeldiva telkimiskoha, mis kahjuks teistele eriti ei meeldinud. Mis teha... naiste vastu ei saa. Saarele sai kiire ring peale tehtud ja oleks ilmselt rohkemgi ringi vaadanud, kuid kuumus võttis suure osa energiast ja tahtmisest.

Kahe lõkkeplatsi vahelise raja äärest leidsime mustikaid - lihtne järeldus, õhtu poole tuleks mustikaid korjama ja sööma minna. Enne rännakule minemist oli samasse peatuspaika saabunud ka üks teine seltskond. Tagasitulles avastasin, et meie "naabrid" on ikka paraja portsu lahjat alkot sisse ajanud. Nendega me lõpuks ei suhelnudki.

Kuna polnud ammu üksteist näinud, siis otseselt mingeid tegevusi polnudki vaja. Polnud juba mõnda aega kokku saanud ja nii oli kõigil millest rääkida.
Õhtul sai minu taskulambi valgel tiba kaarti mängida. M, kes polnud juba päris pikalt kaarti mänginud suutis esimese mängu võita ja selleks talle järgmiseks viieks aastaks ilmselt piisas. Tegin veel pärast kaardimängu ettepaneku jalutama minna, mis õnneks ka heaks kiideti. Kuu valgustas teed ja vajadusel oli ka minu taskulambist abi.

Magamamineku juures oli mul üks pisike probleem. Kõik muu oli kaasas, kuid magamiskott ununes koju. Samas oli öö soe ja K nii lahke, et andis mulle oma rätiku, mida sain tekina kasutada.

Hommikul oli suure telgi rahvas esimesena üleval. T ja R nautisid väikese telgi hapnikurikast keskkonda. Seal oli tõsiselt rohkem õhku kui suures... Väike hommikusöök ja iga söögikorra kohustusliku osana järgnes veel mustikalkäik :) Väike imago (on üks selline lauamäng), kus jõuti taaskord selgusele, et minu kohta võiks kasutada ka sõna nilbeim ning M üritas mind nabatantsu tantsima panna. R lubas isegi oma seelikut mulle laenata. Õnneks peatus meie lõkkekohas üks perekond ja ma arvan, et minusugune karvane elukas nabatantsu naistele etendamas - see oleks saabunud pere lastele liiga traumeeriv olnud.
Muidugi minu jaoks oli traumeeriv see, et kui mustikalt tagasi tulles K mind nõgesega taga ajas. Oleks siis selleks mingi sügav põhjus olnud...

Pakkisime telgid, ajasime veel veidi niisama juttu ja varsti oligi käes lahkumise aeg. K viis kõigepealt M-i bussile ja siis võttis meid peale. Selgus, et meid oli liiga massiliselt. Auto tagaosa oli maale ikka liiga lähedal. Samas tuli sellega leppida. Võtsin esiistmel paar raskemat asja sülle, et kaalujaotust veidikenegi ühtlustada, kuid ega see vist erilist efekti ei andnud. Isegi maanteel oli mõnest kühmust üle sõites kuulda kuidas rattad vastu rattakoopaid käisid. See ei tekitanud just liiga meeldivat tunnet. Lisaks see jube kuumus... tõsiselt palav oli keskpäeval sõita tumedas autos. Samas oli matk siiski tore ja lõbus. Sai ka üle pika aja olla koos gängiga ja lihtsalt koos rääkida.

Homme plaanin sellest veel mõned pildid ka lisada ;)

kolmapäev, 21. juuli 2010

Lapsed



Tõdesin eile, et mul oleks laboris justkui väike laps. Pidevalt nõuab ta tähelepanu, vaja teda igapäevaselt poputada, vajaminevad asjad on väga kallid ja lõpuks jonnib ta ka pidevalt. Olen viimased kaks päeva teinud10h tööpäevi, kuid vähemalt sain tänase päeva vabaks :)

Eks lastega ongi palju tööd. Usun, et midagi sarnast mõtles ka lapsed puhkama toonud luigepere. Eks sa puhka, kui kari turiste paari meetri kaugusel pilte teha klõpsib. Pidevalt peab valvel olema.

Paistab, et alustan taas ühe fotokonkurssi organiseerimist. Seekord algas asi vähemalt sponsorist, kes omalt poolt selle ideega välja tuli. Peaauhind on ilmselt 10 000 krooni kanti :)
Mõnes mõttes on mul lausa kahju et ise osaleda ei saa.

laupäev, 17. juuli 2010

Pärast äikest...



Pärast äikest on õhk värskem ja vaade selgem.
Pärast äikest on tubagi jahedam ja janune maapind kastetud.
Pärast äikest on oodata lummavat värvide ja pilvedemängu.
Pärast äikest on maailm ilusam.
Eriti siis, kui see äike käis meie sees.

pühapäev, 11. juuli 2010

Katlas hautamine



Seal katlas Iloni Imedemaal hetkel küll tuld all pole, kuid seeeest on hetkel väljas nii soe, et supi keetmiseks pole vaja tuld tehagi. Kui praegu teha videoülekanne minu juurest, siis liigituks see ilmselt xxx katekooriasse, sest riiete kandmine on hetkel minu jaoks liiga suur katsumus. Täna tuli ka minu korteri kuumarekord. Ja see on just praegu temperatuuriga 30,4 kraadi.

Samas on sel kuumusel ka positiivne pool. Praegu on hea tänaval ringi käia. Silmailu jagub ohtralt :D

Eile õhtul käisin ühe hea sõbraga linna peal. Peaks mainima et suvises Tartus pole õhtuti ikka mitte midagi teha. Kuna klubi inimene ei ole, siis sinna küll ei läinud, kuid tuli välja, et ka see oli tühi olnud. Ainsaks ülerahvastatud kohaks oli müstilisel kombel suudlevad tudengid. isegi Zavood oli pooltühi.
Meelelahutusliku poolt muidugi jagus. Kenad noored vene näitsikud pidasid enne pulmi tüdrukute õhtut. Müüsid 25 krooniga maasikaid, illele ka lahkelt vahukoort peale pakkusid. Musi eest küsiti esialgu 100 krooni. Kauplesin sportlikust huvist 50 peale. Pärast neid veel nähes pakuti juba musi pruudile 50 ja teistele 25 krooni. Uurisin ka neilt, et kas maasika vahukoorega saab ära ampsata kellegi kõhu pealt. Oli näha, et nad ise ei olnudki selle peale tulnud. Hinnaks pakuti ka kohe soolased 100 krooni. Samas oli näha, et oma esimese tunniga ei suutnud nad ühtki maasikat maha müüa. Oli vaid paar pilditegijat. Nende napid ja väga huvitavad kostüümid oleks muidugi väärt olnud seda kümmet krooni, mis koos nendega pildi tegemise eest oleks tulnud välja käia. Samas jäi ka see kaup pooleli. Mul ei olnud lihtsalt kaamerat kaasas. Vähemalt oli meelelahutust.

laupäev, 10. juuli 2010

Vaade




Veidi sellest millele olen viimasel ajal mõelnud.
Olen viimastel aastatel hoidnud pidevalt pilgu kuskil kauguses. Pidevalt keskendunud tulevikule, jättes kõrvale oleviku. Nüüd ongi tulemus, kuid mitte päris selline, nagu oleks soovinud. Jah, mõeldes ette näiteks 5 aastat, siis on seal näha valgust. Aga pigem oleks probleem olevikus. Igapäevastest toimetustest on kuhugi hakanud kaduma sära ja ilu. Jah... muidugi on ilusaid hetki ja päevi, kus ka mina saan päikese kombel särada. Ometi on mul tunne, et midagi oleks justkui puudu.
Olen alati öelnud, et minu jaoks on tähtsad minu põhimõtted. Jah, need on seni väljendunud ka reaalsuses, kuid mis sellest kasu on? Võtab lihtsalt tuju ära, kui annad välja nii palju, kuid inimesed, kes neid pingutusi ja põhimõtteid tarbivad ei paista seda ise tajuvat. Nad ei mõista kui paljust olen ma tihti loobunud, mida kõike ohverdanud. Isegi kui nad seda mõistavad, jääbki see ainult mõistmiseks. Lõpuks on ikka nii nagu tavaliselt, et jooksen end kasvõi nahast välja või ei löö käega olukordades kus teised seda teeks. Vastu ei tule aga mitte midagi.
Nii olengi mõelnud et midagi peaks muutma. Lõpetama selle idioodi mängimise ja elama ka kasvõi mõne päeva ainult iseendale. Üldse on tunne, et selle sära tagasitoomiseks oleks vaja mingit suuremat muutust.

Pilt tehtud Haapsalu lossitornist mõned minutid enne südaööd.

reede, 9. juuli 2010

Ohtlik piir



Võtsin vastu ühe projekti. Selle juhtimine jätab iseenesest mulle 2 võimalust - kas naudin tulemust, või kukun kolinal. Vaja koordineerida, korraldada ja organiseerida üritusi terve kuu jagu.
Vaatan kuidas inimesed suve naudivad. Tööl istudes on suhteliselt masendav kuulata ja vaadata teiste suve nautimist. Üldse on sellest suvest kuidagi midagi puudu. Mingi sära või midagi sellist. Vähemalt on üksi laboris olnud pikalt aega enda jaoks asju selgeks mõelda. Täna küll mingit pikka sisekaemust veel kirjutama ei hakka, kuid ilmselt jõuan selle kirjapanemiseni lähipäevil. Eks siis lõpuks paistab mis saama hakkab.

kolmapäev, 7. juuli 2010

Vajan vett ja külma



Seda esimest ju tegelikult isegi sai. Nimel jõudis vihm ka öösel Tartusse. Õnneks oli see nii tugev, et äratas mind. Kuna mul olid aknad lahti, siis oleks vastasel korral nii mõnigi elektroonikaseade ujuma läinud. Akende sulgemine viis aga selleni, et öösel ei jahtunud tuba korralikult ära ja hommikul oli toas 29(!!!) kraadi sooja. Vot seal joa juures tahaks hetkel olla. Loodetavasti tekitab vähemalt pildi vaatamisegi jahedaid emotsioone.

Otsisin eile hommikul poodidest taga tehtrit. Vanasti oli neid igas köögis vähemalt viie eri suuruse ja värviga. Käisin läbi nii ehituspoode kui ka Lõunakeskuse supermarketid. No ei ole sihukest vanamoelist asja saada. Tegelikult küll on, kuid need olid kõik kuidagi suured. Eks sõna tehter ole juba ise üks vanamoeline asi, sest ka ÕS soovitab kasutada uuemat sõna lehter :)
Supermarketist ma ka lõpuks selle sain, kuid ikkagi oleks soovinud väiksemat. Sellest tingituna suutsin ma ära õlitada nii paraja osa oma labori põrandast kui ka masinast. Ei ole õlivahetusel kasutajasõbralikkusele mõeldud.

teisipäev, 6. juuli 2010



Tundsin end nädalavahetusel koos sõbraga nagu kaks nõrgalt valgust näitavat tõrvikutulukest keset pikka tunnelit. Tegelikult on hämmastav kui vähe on vaja tänapäeval noortel, et end praktiliselt pildituks juua. Nimelt oli nädalavahtusel üks üritus, kus sattusin olema ühe noorte(16-17) tüdrukute ringi vahetus läheduses. Isegi muigasime omavahel, et nende omavahelisi intriigid on värvikamad kui odavates seebikates.
Ühel hetkel tõusis üks neist kiirelt üles ja jõudis paar sammu pinkidest kaugemale liikuda, kui ta magu vägijooke välja pressima hakkas. Minu jaoks oli hämmastav see, et keegi sealt talle appi ei tõtanud. Nii hakkaski temast kahju ja läksime sõbraga teda siis veidi talutama. Oli ka hea, sest ta üritas pidevalt nägu taeva poole murule maha puhkama heita. Sai teist ikka päris kaua toibutatud, enne kui ta endaga jälle iseseisvalt toime tuli.
Naljakas oli see, et kui me ta vaatajaskonna vähendaise mõttes teistest veidi kaugemale viisime, oli kohe kohal ka ta õde. Just need õed oli enne pakkunud kõige värvikama sõnasõja. Nüüd oli aga õeke kohe kohal ja hakkas igaks juhuks uurima, et kes me sellised oleme. Eks see oli ka muidugi õigustatud, sest nii purjus noore tüdruku ärakasutamine oleks olnud lihtsalt vormistamise küsimus.
Peaks mainima, et tol ööl tundsin ma end kuidagi väga vanana :)
Õnneks mäletas tüdruk ka ise kõike ja loodan, et see mälestus on piisav, et alkohol vähemalt mõnda aega vastumeelsena tunduks. Tal oli ka julgust tänada, et me ei lasknud tal murul oma õhtusöögi ja alkoholi segu sisse magama jääda. Ilma meie ta oleks see ilmselt nii juhtunud.

Kokkuvõtteks: Vaja on rohkem hoolivust, sallivust ja vähem alkoholi.