Abitult serval...

Ta seisab seal... Tühi, kasutu ja lagunenud, kuid ometi ei ole nõus murduma. Kuid siiski... loodusjõudude vastu ei saa ja varsti kaob pind ta jalgade alt.

Päevad täis jooksmist, sehkendamist, ebameeldivaid ootamatuseid, väikeseid õnnestumisi ja lootusetult ebaloogilise mõtlemismaneeriga inimesi. Siia peaks lisama ka enda ülemõtlemised, toredad ja abivalmis inimesed ja halli massi. Tohutult halli massi. Eks selline olegi elu mingit üritust korraldades. Kulutad aega, närve, tervist ja mis on tulemus...

Kuna tegelen praegu väga aktiivselt just paari kindla asjaga, siis on ka paar huvigruppi ja organisatsiooni jäänud tagaplaanile. Selt kostub ka juba suuresti nurinat, et olen liiga laisaks muutunud. Kas laskus on see, kui pole üldiselt ühtki vaba hingetõmbehetke?

Kunagi tõestas Võsareporter, et tilk tõrva tõepoolest rikub meepoti. Mina aga tõestasin nädala alguses, et põdravorst külmkapis rikub arbuusi! Nimelt oli külmkapis Talutoodete poest ostetud eestimaine põdravorst ja ka poolik arbuus. Külmkapp lõhnab küll hästi, kuid arbuusi maitse kohta seda kahjuks ena öelda ei saa...

Ohtlik piir

Võtsin vastu ühe projekti. Selle juhtimine jätab iseenesest mulle 2 võimalust - kas naudin tulemust, või kukun kolinal. Vaja koordineerida, korraldada ja organiseerida üritusi terve kuu jagu.

Vaatan kuidas inimesed suve naudivad. Tööl istudes on suhteliselt masendav kuulata ja vaadata teiste suve nautimist. Üldse on sellest suvest kuidagi midagi puudu. Mingi sära või midagi sellist. Vähemalt on üksi laboris olnud pikalt aega enda jaoks asju selgeks mõelda. Täna küll mingit pikka sisekaemust veel kirjutama ei hakka, kuid ilmselt jõuan selle kirjapanemiseni lähipäevil. Eks siis lõpuks paistab mis saama hakkab.