Tumedam pool

Vahel teeme otsuseid... ega nende arukuses vist saagi enne aru kui nad tehtud on. Vahel me ei pruugi mõista asjade tegelikku käiku, ei mõista ohverduste hinda ja suurust enne kui need meid tõeliselt puudutavad. Arvame, et muutume eluga targemaks, küpsemaks. Ometi on see vaid näiv, lühiajaline, kaduv. Olles ammutanud pea sajandi jagu kogemusi hakkame neid taas eirama, üritame omandatust lihtsalt lahti saada.

Vahel on lihtne andestada, elu lihtsalt on selline ning üldiselt on ju kõik seotud hoopis iseenda otsuste ja valikutega. Andaestada on kerge, eriti kui andestatavat tegelikult süüdistada ei saa. Samas muutub järjest raskemaks andestamine endale. Kas siis tõesti on lihtsam suruda oma hing maha, et päästa teine? Vahel võib ju ohverdada, kuid kui enese, lihtsalt iseenda, ohverdamisest saab rutiin, tekub kuidagi ängistav tunne. Ometi on endiselt lihtsam manada näole naeratud, unustada muu maailm ja lükata mõtlemine edasi homsesse! Hoolimata sellest kumseb endiselt peas: "Kas on mõtet muuta muutumatut?". Muuta muutumatut, andestada andestamatud, hüljata osa endast ja mõelda mõeldamatust.

Kui ollagi lõpuks enese vastu aus, oleks see andestamatu. Tunnistada, et muutmatud ei ole võimalik muuta. Tunnistades seda olla mõtlematu, hingetu muu maailma jaoks. Tegelikult realiseeruks see süüdistustena süütute vastu ja ometi oleks need süüdistused põhjendatud, sest teod on hävitavad. Need hävitavad kõik mis oleks normaalne ja ometi nii ebahumaanne. Kaotades sära ja tuhmudes nagu läikima löödud hõbe, mis tuhmub ning lõpuks muutub mustaks, pealtnäha väärtusetuks prahiks. Ning hoolimata sellest jääb alles selle väärtus, sest kui vilunud silm seda märkab, lööb ta jälle selle hõbeda särama ja kõik on taas alguses. Pidevalt aga kõike ilusana hoides muudame me kõik väärtused tuhaks, hävitame poleerides kogu sisu.

Endiselt pole ma kindel palju ohverdada, kas ohverdada või kus jookseb see piir. Piir elu ja mehaanilise liikumise vahel.

Vabandan segase teksti pärast, kuid lihtsalt pidin selle enesest välja saama. Palun selle põhjal rutakaid järeldusi mitte teha, sest hea fantaasia korral saab siit välja lugeda liigagi palju. Ometi on siin tekstis mõtted. Mõtted mida otse välja öelda ei saa.