Vahel on välimus petlik. Püüdes endast jätta hoiatavat muljet, muutume me kellelegi teisele ilmselt hoopis huvitavaks. Küsimus on vaid selles, mis plaanid elul meiega on. Võid ju olla ebahuvitaval objektil mitte nii huvitava, kuid siiski hoiatavalt ilusana, kuid kelle eest see meid ikka kaitseb?
Pea aasta on läinud viimasest postitusest. Võiks ju öelda, et palju on muutunud, segi blogger on ümber tehtud, kuid vahel mõned probleemid jäävad samaks.
Olen enda juures tähendanud üht huvitavat seaduspära - kui ootan ja loodan millegi täitumisse, siis kipuvad asjad liigse ettevalmistuse korral nihu minema. Ei ole kasu viiest unetust ööst, kus peas teksti välja mõtled. Naljakas on olnud pigem isegi asjaolu, et kogu peas mõeldud tekst, leitud sõnad ja käitumisplaanid kipuvad luhtuma minust mitte olenevatel asjaoludel. Nii kipuvad luhtuma ka suured ootused. Enda arvates ülimalt head plaanid on korduvalt purunenud ning enamasti juba varakult.
Hämmastav et, kogutud õhulosside ümberlükkamiseks piisab vaid karmist reaalsusest. Vahel jääbki tunne, et neis elada oleks ilusam ja parem. On parem püüelda mingi kindla, kuigi mitte niireaalse eesmärgi poole, kui jääda sellest üldse ilma. Sellest küll ilma jäädes saab vähemalt rahulikumalt edasi elada, asi seegi. Samas, kas kõik peabki olema rahulik? Kas peaks kohta leiduma ka õnnel? Raske...
Postitused
1 kommentaar:
Viimane küsimus on küll... Loomulikult peab õnnele kohta jääma! Ma ei tea küll, mis sul halvasti läks praegu, kuid pea püsti ja ära liigselt noruta. Võibolla polnudki ette nähtud, kui andsid oma parima, aga ikka ebaõnnestusid. Ja kõigest on midagi õppida. Ära ennast liialt üle koorma nagu sul kombeks on, vaid puhka ka vahepeal :P
Lutikas on lahe :)
Postita kommentaar