ebaõiglus

Kui ebaõiglane on vahel elu. Jätab loojudes endast maha mustad varjud. Varjud, mis on okkalised ja kriibivad hinge veel kaua... väga kaua. Täna saabus uudis, mis põrutas mind ikka väga tugevalt paigast.
Mis tunde peakski tekitama uudis, kui kuuled uudist oma sõbrast. Arstid annavad paranemislootuseks umbes 50%. Olgu tõe huvides öeldud, et paranemise korral on ees ootamas veel umbes 30 aastat, vastasel korral on hääbumine kiire. Eks paistab kas ravi annab tulemusi, kuigi selle negatiivsed kõrvalmõjud on igastahes garanteeritud. Muidu nii positiivne ja heas vormis inimene, kelle senine elukäik oleks ennustanud väga kõrget lendu. Lisaks sellele alati valmis aitama ning korraldanud isegi üleriigilist tähelepanu pälvinud aktsiooni. Tean, et räägin sellist juttu nagu teda enam poleks, samas on teada, et endist elu ta enam kunagi tagasi ei saa.
Kõik see meenutas mulle paar aastat tagasi olnud matusemasendust, kus vähem kui aasta jooksul tuli hüvasti jätta mitme hea ning lähedase inimesega.

muusikaks Sõpruse puiestee - Kuused, kuused

PS!
Õnneks sain ma esimesest reaktsioonist jagu ning olen endiselt täiesti kaine. Siin on küll peamiseks põhjuseks homme hommikul olev tööalane koolitus.