laupäev, 17. jaanuar 2009

allamäge päev

Kui mõnel päeval hakkab asi kiiva kiskuma, siis vahel juhtub nii, et lõpuks läheb untsu kõik mis minna saab. Vot selline oli ka mu eilne päev. Kõik algas juba esimestel tundidel. Kuna oli öise ürituse korraldamisel ja seal tegutsemisel parajalt punase pulli jõujooki manustanud, siis reedese ööpäeva esimestel tundidel oli magama jäämine ikka tõeline eneseületus. Selleks kulus umes 2 tundi. Loogilise jätkuna muutsin hommikul pärast telefoni äratust seda pool tundi hiljemaks ja siis panin veel tunni otsa. Ärkasin lõpuks ikka nii, et nägin unes telefoni helisemist, tegin automaatselt selle vagaseks ja 20 minutit hiljem hakkas telefon minu suureks üllatuseks mind äratama. Edasi tunnetasin, kuidas inimesed ühistranspordis ikka väga julmalt käituvad. Seisin rahulikult bussi seisuplatsi servas ja hoidsin vastavast torust seal akna all kinni. Siis tuli aga üks kange memmeke ja lihtsalt trügis mind jõuga sealt minema. Ei viitsinud vaidlema hakata ja valisin uue koha. Läksin sel aastal esmakordselt laborisse. Seal oleks nagu sõda üle käinud. Lisaks sellele, et kõikvõimalikud lauapinnad ja ka muud tasased alad nagu aknalaud olid hõivatud ühe inimese pikaajalisema katsega, oli kadunud ka mulle vajalikud töövahendid. Leidsin endale siis meetripikkuse jupi ruumi ja seejärel üritasin kadunud vahendite asemele midagi improviserida. Ma loodan tõsiselt, et keegi mu tööd üle ei taha vaadata, sest tulemus ei olnud ilus. Töö kuidagimood valmis, läksin rongi peale. Ei teagi, kas säästuaja tõttu või niisama, kuid rongi soojustus oli väljas ja seda ei lülitatudki sisse. Pärast teatavat lõdisemist oli aeg rongilt maha minna ja bussiga edasi sõita. Oh seda õnnistust. Ma tegelikult soovisin, et buss oleks külmem kui rong, sest see oleks mind säästnud lõhnaelamusest. kõigepealt otsustasid kaks parmu end otse minu taga maandada. Siis tuli peale üks vanatädike, kes lõhnas täpselt nii, et kodus pidi ta väga pruune aluspükse küürima hakkama. Minu ette istus mees, kes oli just lõpetanud suitsu ja lisas seega oma tubaka sellele aroomide segule. Ma ei salli kohe üldse tubakahaisu(eks see ole see tüüpiline mittesuitsetajate probleem). Ja et bussielamus ikka täielik oleks, siis keeras bussijuht ka omal mängiva venekeelse raadiojaama üpris kõvaks. Et "i" oma punkti saaks, siis suutis üks vanatädike oma ülisuured ostukotid panna vahekäiku nii, et ma pidin ikka tõsiselt kahetsema, et pole kunagi balletikoolis käinud. Lihtsalt blokeeris oma kolme suure kotiga meetri pikkuselt niigi kiitsukese vahekäigu. Jutt ei käi siin linnaliini bussist.
Lihtsalt jube. Lisaks mõistsin täna, et hiljuti võidetud ärielu pooleastane tellimus sai omale kiire ja vägivaldse lõpu.

muusikaks R.E.M - Bad Day

4 kommentaari:

ArvoS ütles ...

Ei midagi hullu - kõik oleneb millega võrrelda!
Minu töölepingut vähendati 40%. Ka selles on omad plussid - puhkepäevi on nüüd nädalas tervelt 4tk!

Funestus ütles ...

Njaa...
On alati positiivne kui halb päev ei oma kaugele ulatuvaid mõjusid.
Aga sellisel juhul tuleb fotograafina aktiivselt juurde teenida. Netikülastajad on ju fotohetked blogi vägagi kõrgelt tunnustatud ;)

ArvoS ütles ...

Hobid jäägu hobideks. Küll selle tööga ka midagi välja mõtlen.

Anonüümne ütles ...

paljude halva päeva asjadega on nii, et pärast ilusat hommikut ei oleks need üldsegi nii halvad...
Näiteks ma usun et kui sul on hea tuju, siis pole sul trügimise või kottidest üle hüppamise vastu midagi:P

Just nii - halb päev millel pole hilisemaid mõjusid, pole tegelikult halb päev;)

-t-