teisipäev, 23. veebruar 2010

Funestus Bremenis vol2



Pildil Thermo Fisheri uus tehas. Seal toimus ka väljaõpe.

Algus eelmises postituses

Hotellis tabas mind aga löök. Nimelt kui arvuti käima sain, siis selgus, et nett on siin tõsiselt kirve hinnaga. Veel suurema paugu sain, kui tuli välja, et all on paroolid otsas ja nad ei tea millal uusi saab. See tuletas mulle meelde, et olen sattunud jällegi Kesk-Euroopasse. Kõigile teadmiseks – see ei ole arenenud piirkond. Erinevalt Brüsselist saab vähemalt seina seest voolu. Tuba ise on küllalt väike, kuid hubane. Toas on 2 voodit mis on isegi hea. Teisele saab seega mugavalt riideid panna. Aknad on aga kahjuks tänava poole, mistõttu kuulasin terve öö linnamuusikat. Asi, millega peab kiiresti harjuma.

Tegin veel õhtul väikese jalutuskäigu, et otsida üles hoone, kuhu esmaspäeval suunduma pean. Hotellist sain kaasa kaardi, kus oli peal paar suuremat tänavat, kuid abiks seegi. Esimese laksuga suutsin ma tänavast mööda panna. Ei osanud aidata ka kohalik, osalt põhjusel, et ta ei rääkinud inglise keelt, osalt ka seetõttu, et ta mõistnud seda kaarti. Sain käte jalgadega selgeks tehtud, et näidaku kus me asime, kuid tuli välja, et ma suutsin end kaardil ise paremini positsioneerida. Liikusin tagasi kohta, mille ma kaardil täpselt paika olin suutnud panna ja kasutasin siis mälupilti hotellis seinal asunud suurest kaardist. Eramajade vahel märkasin üht tüdrukut, kes oskas küll inglise keelt, kuid oli näha, et ta ei suutnud samuti kaardist aru saada. Veel vähem teadis ta tänavast mida ma otsisin. Asja irooniaks oli see, et 5 minutit hiljem avastasin et ta tuli just minu otsitavast tänavast. Läksin lihtsalt jonnakalt oma mälupildi järgi edasi ja järsku näen silti Bosch!!! Google kaartidest oli meelde jäänud, et seal samas oli ka kohe Thermo. Samas tuli välja et vahepeal on sinna kõvasti maju juurde kerkinud. Leidsin lõpuks koha üles ja tulin siis rahuliku südamega hotelli.

Nii lõppes minu esimene päev Saksamaal.

Kommentaare ei ole: