Funestus Bremenis vol1

Tänasest alustas siis oma reisikirjadega Bremenist. Plaanisin küll postitada otse Saksamaalt, kuid kahjuks polnud see tehniliselt võimalik.

Pildist: Jalutasin sellest iga päev mööda. Väga muhe ja sobiks ka reisijutu alustuseks kah ilusti :)

Pühapäev, 14 veebruar

Day 1

Läksin eelmisel õhtul tõsiselt varem magama, sest messiväsimus lihtsalt kiskus voodi poole. Hommikul oli äratus 6.25, sest kõige vähem soovisin ma ajahätta jääda. Olin kokku leppinud, et lennujaama buss võtab mind peale busspeatusest. Tuli välja, et kindlam oleks vist ikkagi olnud maja ette kutsuda. Nimelt tahtis bussijuht ristist ära keerata, kuid õnneks märkas minu vehkimist. Vedas.

Lennujaamas sain teada, et lisaks pagasitasule juurutab baltlaste õhk veel mingit lojaalsussüsteemi ja tulevikus maksab ilma kaardita check-in 5 eurot. Täitsin nende lojaalsuskaardi siis ära ja õnneks oli see tasuta. Tegin Tartu lennujaamas veel ühe kavala lükke – toppisin jope oma pagasisse.

Lennukis sattusin kõrvuti ühe märkimisväärselt kena tütarlapsega. Puht sportlikust huvist üritasin ka dialoogi alustada. Sain teada, et ta sõidab Amsterdami ja et neil väikestel lennukitel on vahel väga vastik siserõhu muutumine, kuid see oli ka kõik. Tundub, et paar päeva messil harjutamist pole endiselt mu sebimisoskust veel tagasi toonud. Hukatuslikult on mõjunud see ühe naise pidamine ;)

Riias lugesin 3h Mihkel Raua raamatut ja kirusin oma jope äraandmisotsust. Minu väravate ootesaalist läks välja kolm ust ja seega polnud ruum just kõige soojem. Murelikuks tegi ka asjaolu, et bussiga Frankfurdi lennukile viidud inimesed tagasi toodi ning lend 2h edasi lükati. Õnneks väljus minu lend siiski õigeaegselt ja sujuvalt. Õnneks olin laupäeval veel oma MP3 mängijasse uusi lugusid pannud ja ka Mihkli pori raamat oli täitsa huvitav.

Hamburgi lennujaamas tabas mind hoop, mis võttis sõnatuks. Lennujaamas S-bahni juures service tädike, kes seletas, et rongid ei liigu täna lennujaamast ja et ma peaksin asendusbussi kasutama. Pärast mõningast ekslemist leidsin bussipeatuse üles ja tuli ka soovitud ersatsbuss. Kuid saabus kohe ka järgmine laks – buss peatus esimeses S-bahni jaamas ja kõik läksid maha. Bussijuht seletas siis mulle, et rongid sellest jaamast sõidavad ja ma saan kuhu vaja. Nii ma siis seisin nõutult jaamas, kus sai kokku mitu U ja S bahni liini. Nägin õnneks piletimasina juures kolme inimest, kellest üks ka pisut noorem tundus (seega räägib ka äkki inglise keelt). Tuli välja, et ka nemad sõidavad pearaudteejaama ja pakkusid lahkelt, et võin nendega liituda. Tuli välja, et hõbedases eas ema oli koos oma kahe lapsega õel külas käinud. Seega saabusid nad just lennukiga Hispaaniast. Tütrega, kes välimuselt oli umbes 30 sain ma päris mõnusalt jutule, sest tema inglise keel oli küllaltki hea. „Poeg“ lahkus meie seltskonnast kohe pearaudteejaamas, rongile. Kuna meie rongini oli aega umbes tund, siis otsustasime kohvi jooma minna ja suureks üllatuseks – nad tegid mulle joogi välja! Tuli välja, et tütar (ei hakka nimede kirjutamist siin proovima, sest välja see ilmselt ei tule) ise läheb Lübeckisse, ja minu suureks õnneks, ema Bremenisse. Rongis koos oma reisikaaslasega selgus, et tütar oli emal palunud uurida, kas ma saan Saksamaal äkki veidi kauem olla, sest siis oleks ta mind hea meelega Lübeckisse külla kutsunud. Sain ka aru, et sakslasi huvitab väga palju meie nõuka ajast ülesaamine ja see protsess, kuidas üks väike Ida-Euroopa riik läänelikuks muutub. Bremenis jätsime viisakalt hüvasti ja oli isegi kahju oma reisikaaslasest loobuda. Ometi, nüüd tuli jälle üksi hakkama saada. Raudteejaamast hüppasin taksosse ja tuli välja, et taksosõit polegi siin nii kirves kui kartsin. Kokku tuli maksta vaid 10 eurot.

esimese päeva jätk järgmises postituses...